Tagasivaade

Tänaseks on mu USA semestri lõpust juba 55 päeva möödas ning ma olen täie hooga tagasi Eesti rütmi sukeldunud. Ehkki mai alguses koju jõudes oli päris imelik tunne, et ühtegi loengut ega eksamit vähemalt nelja kuu jooksul ette ei tule ja tekkis küsimus, et mis ma siis teen, on nüüd ikka sama vana nii-palju-on-teha lugu kordusel. Tegelikult jube nõme lause see “Mul on kiire, aega pole.”, aga kuidagi nii eestlaslik. Ja ega omaenda situatsioonis olen ikka ise ka süüdi – maikuus nautisin tõesti seda imetabast Eesti suve, oma kodu, oma aeda ja isegi aiatöid ilma et eriti palju töö- ja koolialast oleks teinud. Arvasin, et ega see ilus ilm nüüd nii kaua ka püsi! Juunis sain aga aru, et tuleb ka ilusate ilmadega tubased arvutitöid teha.

Tahtsin aga kirja panna viimase kahe nädala USA elu ilu ja valu ning praegused tagasivaatlikud mõtted kogu semestrile.

Mainisin juba eelmise postituse lõpus, et jäin haigeks, ent see esmalt külmetusena tundunud kurguvalu süvenes ja süvenes kuni ma lõpuks nuttes ülikooli haiglasse läksin. Mitu arsti käis mu ülipaistes tumepunast lillade laikudega kurgunibu vaatamas ning ehkki test oli negatiivne, arvati ikkagi see olevat streptokokki või mõne muu bakteri põhjustatud haigus. Õnneks väljakirjutatud antibiootikumid (minunimelises purgikeses, nagu filmis) hakkasid tasapisi toimima ning varsti sain lahti ka valuvaigistava kuristamivedeliku sõltuvusest, sest neelamine (ja söömine) olid juba talutavad. Paraku neist ameerika lisakilodest ma lahti selle haigusega ei saanud (oleks ju võinud vähem süüa, kui neelamine nii valus oli), sest jäätise söömine oli kurguparadiis.

Seega eksamiteks õppimine oli natuke häiritud, ent kuna mul olid kontrolltöödest head tulemused ees, siis ma liiga palju ei muretsenud. Eksamid olid meil muide huvitavad, üleameerikalised standardeksamid 50/60 valikvastusega. Selliseid standardeksameid tehakse, et ülikool saaks olla selle nö standardõppekava liige, st nii tahetakse tagada, et igal pool Ameerikas õpetatakse biokeemiat või instrumentaalanalüüsi samal tasemel. See aga tähendas, et eksamid olid päris keerulised ning hõlmasid väga palju materjali, mida me tunnis polnud katnud (aga kuskil teistes koolides õpitakse). Koondhinde jaoks valis aga õppejõud välja need küsimused, mida me olime katnud ning seega minu meelest on see süsteem täiesti mõttetu. Kogu eksami tulemusi kasutati siis aga lihtsalt kooli tulemuste statistika jaoks (ei tea, kas väga madala tulemusega on neil võimalik ka välja kukkuda süsteemist). Ja tegelikult oma eksamitulemusi ma ei teagi, ent koondhinde sain kõikides ainetes suurepärase. Paraku kanduvad Tartusse üle ainult ainepunktid ning mitteeristav tulemus “arvestatud”.

Lisaks eksamitele tegin oma nelja kuu jooksul tehtud teadustööst ka grupile kokkuvõtte ning ka see läks edukalt. Rääkisin oma küllalt konarlikust teekonnast, kuid sain lisaks “ebaõnnestunud” tulemustele näidata ka väga põnevaid tulemusi, meil tekkis palju diskussiooni ning õhku jäi edaspidiseks rippuma mitmeid küsimusi. Ent mis peamine, kõik tõdesid, et see on väga põnev, ent ka väga-väga keeruline küsimus, millele me seal neli kuud (minu meelest mitte väga edukalt) üritasime vastust leida.

Õppimiste ja eksamite vahepeal korraldasime koos Pauliinaga ka Finstonian (Finnish-Estonian) õhtusöögi oma sõpradele. Tegime Pauliina retsepti järgi imehea lõhepiruka, pakkusime värsket salatit ja “musta” leiba kõrvale ning magusaks tegin mina rabarbrikoogi. Kogu Pauliina sünnaks Britta koogi tegemise naljale jätkuks selgus, et Pauliinal endal oli ülihea köök ning seega tol päeval õnnestus kõik laitmatult! Õhtusööki saime isegi meie suvele kohaselt õues pakkuda ning kuna see oli üks viimaseid õhtuid, kus mõned meist üksteist enne kojuminekut nägid, siis mängis Julia meeleoluks kitarri ning Kevin jagas kingitusi. Pärast õhtusööki läksime ka salsaklubisse tantsima, mis oli tõeliselt tore, sest enne kui tuled kustutati ja koht klubistus, õpetati kõigile soovijatele ka salsa põhisamme.

Samuti toimus viimasel nädalavahetusel grill-lõuna laboriseltskonnaga ühes linnaäärses pargis. Tegime loomulikult burkse, kuid sinna lisaks oli laud veel kõigi isetehtud head ja paremat täis. Lapsed ja koerad olid ka kaasa võetud, samuti mitmed mängud ning seega toimus päikeselise ilma nautimine täiel rinnal.

Hakkasin nüüd pilte vaatama ja avastasin, et sel nädalavahetusel käisime veel ka Emaya juures õhtusöögil, viimasel mõnusal istumisel. Sõime, lobisesime, kirjutasime üksteise “sõbraraamatutesse”, tegime sõbrapilte ning lõpetuseks läksime vist küll linna kõige populaarsemasse koogikohvikusse. Ilma liialdamata oli seal järjekord uksest välja ning me seisime oma ostu oodates seal julgelt pool tundi! Samuti tegime vahetusüliõpilastega ülikoolilinnakus fotoseeria, et kõik meie pildid sealt ei oleks selfied. 😉

Muuseas pildistamine oli meil ka teadusgrupiga, sest neil on traditsioon iga aasta lõpus teha temaatiline grupipilt. Seekord olime Minervad ehk ülikooli maskotid, keda miskipärast taheti “ära unustada” ning mitte enam sümboli ja maskotina arvestada. Me siis aga tegime oma Minerva-pildi, et Minerva jäämisele toetust avaldada.

Kogu see möll aga lõppes minu jaoks neli päeva enne ärasõitu ja seega olid mul täiesti vabad päevad, ma rentisin auto ning sõitsin Põhja-Carolina rannikule. Keegi parimatest sõpradest kahjuks kaasa tulla ei saanud, sest nad tegid veel eksameid, ent nautisin neid tõelisi 30-kraadiseid rannailmasid üksi. Ma leidsin väga ägeda Airbnb elamise, kus mul polnud küll privaatset maja (ent tuba + vannituba olid), ent see-eest sain kasutada perekonna kööki, mõnusat terrassi ning ka aeda, kus oli lisaks kogu rohelisele ilule, kahele koerale ja lindudele ka näiteks soolavee bassein.

Ja ega ma nende 3 päeva jooksul väga muud ei teinudki, kui et ostsin ühest rannapoest kolme dollariga kasutatud Reacher-sarja raamatu, mida pidevalt lugesin, lebotasin iga päev 2-3 tundi rannas, käisin ookeanis ujumas, jalutasin lähedastes linnades-külakestes ringi ning sõin ainult väga häid mereandide või kalaroogasid. Seega tõeline puhkus ja mõtete kogumine peale teistsugust semestrit ja enne kojutulekut. Wilmington oli väga kena vanalinnaga linnake ning Southport ülinunnu küla, kus on ka mitmeid filme filmitud, muuseas ka üks, mida ma USAs just paar nädalat enne olin vaadanud.

Kui ma Greensborosse tagasi jõudsin, siis toimus veel viimane grillpidu Maxi juures ning kui see õhtul hilja lõppes, oli mul 6 tundi aega, et asjad pakkida ning kodu ära koristada. Vastupidiselt Juliale, kes eelmisel ööl oli pakkinud ja nutnud ja proovinud ümber pakkida ja ikka nutnud ning lõpuks sadu eurosid ülekilode ja lisakohvrite eest maksnud, said minu kohvrid ja kotid täpselt piiri peale sätitud, kodu korda ning jõudsin isegi vajaolevast veidi varem lennujaama. Kodutee oli pikk ja magada ma eriti ei saanud, sest kojujõudmise rõõm oli vist nii suur. Aga nagu te teate, siis see rõõm läks Kopli tallu jõudes veel suuremaks ning väsimus hakkas alles siis kohale jõudma, kui pitsataigna kettad hakkasid üle küünitalade lendama ning põrandasse lohk sai hüpatud.

Kokkuvõttes võin öelda, et sain taas kogeda, et oodata ja eeldada ei tasu midagi, sest see mis tuleb, on arvatavast ikka veidi teistsugune. Seejuures olen väga rahul, et oma ammuse unistuse vahetusüliõpilaseks minna, täitsin ning see kogemus õpetas mind kindlasti mitmeti. Usun, et on ka asju, mille väärtust mõistan alles aastate pärast, ent üks on kindel – mul on maailma parim pere ja sõbrad ning teie toel on võimalik maailma vallutada ükskõik millise eesmärgiga! Aitäh Kaurile, et sa mind nii lahkelt neljaks kuuks kodust ära lubasid (muideks, enam ta seda ei teeks ja mina ka mitte) ning aitäh perele ja sõpradele, kes mulle ikka kirjutasid, mu tegemisi jälgisid ning neile kaasa elasid ning kodus Kauri tuju tõstsid (ja meil ehitamas käisid!!). Eriti suur aitäh pakituvidele issile-emmele-Triinule ning kirjatuvidele Katrele, Gretele, Mariale, Annelile, Kaurile, Kerlile, Kristelile ja Taisile. Paki saamine tõi päeva alati päikese ning toa seinale uue rõõmulaigu!

Lähen tagasi oma kiirete tegevuste juurde ja ehk läheb see blogi kunagi edasi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga