Viimaste nädalate hullus

Sain aru, et kui ma kohe postitust ei kirjuta, siis ma enne kojujõudmist seda ilmselt kirjutada ka ei jõua. Vaatasin, et eelmise postituse algul olin nii enesekindlalt öelnud, et tulevad paar lihtsamat nädalat. Häh! Miskipärast toimuvad ikka nii ülikooli korraldatud suuremad üritused just semestri lõpus, samuti oleme sõpradega väga tihti kokku saanud, et veel toredaid mälestusi luua ning tegelikult ka koolis on kodutööd olnud mahukamad kui muidu, lisaks Eesti-alased kohustused. Nüüd suutsin veel haigeks ka jääda ja tänase üliägedaks planeeritud päeva veetsin hoopis voodis.

Teadusgrupi tegemised

Semestri algul tegin teadusrühma seminaril ettekande oma Eestis tehtud teadustööst, kuid põimisin sinna sisse ka natuke üldist infot meie kodumaa kohta. Kõigile väga meeldis ning jõudsime küsimuste-vastuste ringis selleni, et peaksime üheskoos tegema filmiõhtu, et vaadata “Laulva revolutsiooni” filmi. Aprilli algul toimuski meil seanss, ilusti suur auditoorium broneeritud, mina tegin kiluvõileibu, teised tõid pitsat-popkorni-küpsiseid ning nautisime kino. Kõigile avaldas film väga sügavat muljet, osad isegi mitu nädalat hiljem kommenteerisid seda, kuidas me laulame ja kui karm lähiajalugu meil on olnud, samas kui suure usu ning tarkusega me oma vabaduse tagasi võitsime.

Ühel laupäeval toimus aga kõrvallinnas konverents humanitaar- ning täppisteadlaste ühendamise kohta, rõhudes lugude jutustamise olulisusele oma teadustöö tutvustamisel. Meie grupp oli tublilt reaalteaduste esindajana suures osas kohal, meilt oli ka üks ettekanne ning meie juhendaja modereeris ühte plokki. Konverents oli väga põnev, pani mõtlema ning avardas silmaringi, samuti oli keskkond väga inspireeriv. Üritus toimus arhitektuuriliselt väga loovas majas, kusjuures hoone ohtrad aknad tegid lausvihmase ilmaga seal sees olemise kuidagi romantiliseks ja motiveerivaks.

Teadusvallas oli ka eilsel seminaril väga huvitav lektor Californiast. Oma ametlikus ettekandes koolis rääkis ta väga kirglikult, kuidas merekäsnadest raviomadustega ühendeid leitakse, aga seejuures suutis ta oma töö nii põnevaks rääkida, et ilmselt iga saalisviibija sai teadustöö tegemiseks indu juurde. Kuna tal on Californias ka oma veiniistandus, siis tegi ta pärast ühes Greensboro vinoteegis ka veinikeemia ettekande, rääkides meile kõigest, mis hea veini tegemiseks vajalik on. Samuti oli ta kaasa võtnud oma veine, seega ühes ettekandega toimus ka degusteerimine. Veiniteemadel oli Prof. Crews täpselt sama pühendunud ja vaimustunud. Ma arvan, et selline innustatus oma töö ja hobide vastu peaks meist kõigist kiirgama!

Kõige problemaatilisem Brita

Täiesti uskumatu lugu! Pauliinal oli 8. aprillil sünnipäev ning mina arvasin, et vot nüüd on aeg Britat teha. Õnneks olin ma nii tark, et heaga alustasin küpsetamist hommikul enne kella 11, ehkki kooki oli vaja alles õhtuks kell 7. Eestis jõuaks selle ajaga vähemalt kolm Britat valmis, siin õnneks ikka ühe jõudsin, ent oh neid seiklusi!

Kõik algas juba mitu päeva enne küpsetamist, sest mul oli vaja leida köök, kus seda üldse teha. Mul endal on ju paar taldrikut, lusikat, nuga ja kahvel. Peagi sain aru, et elektrilist miksrit ei olnud kellelgi – ohh, okei, teen siis need vahustamised vispliga ja saan tugevaks. Aga palju suurem mure oli see, et ahjuplaati ei olnud ka kellelgi! Ahjud on ja ehk mõned väiksemad kandilised pannid, kuid mitte suurt plaati. Kuna ma olen oma laborikaaslase Cassy köögiga juba natuke tuttav ja tean, et tal vähemalt on kausse, spaatleid, lusikaid, siis otsustasin sinna minna, pluss ta lubas, et tal on ka cookie sheet ehk natuke suuremas mõõdus plaat, millega ahjus küpsetada. Kolm päeva enne küpsetamist käisin poes ja ostsin kõik vajaliku ära, ent oh seda üllatust, kui kõik kolm maasikakarpi olid küpsetamispäeva hommikuks hallitanud maasikaid täis! Ja see ei olnud mu lemmik-uudis, sest lähim pood, kust maasikaid saab, on ligi 4 km kaugusel, mis küpsetamispäeval jalutamiseks oleks olnud liiga riskantne ajakulu. Okei, õnneks otsustasin, et lähen viin kõik muud asjad Cassy kööki ära ning teen esimesed ettevalmistused, sest maasikaid on ju vaja alles kõige lõpus. Cassyt ennast tol päeval kodus ei olnud, kuid tema koer Bear oli, nii me siis kõigepealt jalutasime Beariga ümber kvartali ning siis asusin küpsetama. Kõigepealt otsisin välja selle cookie sheet’i, mis oli arvatust palju väiksem ja tähendas, et ma pidin 2 põhja asemel 4 tegema. Riskantne ajakulu, aga mis teha! Siis avastasin, et Cassyl ei ole mitte elektri-, vaid gaasiahi, mis pani mind natuke muretsema koogi ühtlase küpsemise seisukohalt. Panin ahju tööle ning hakkasin põhjasid valmistama. Paari minuti pärast sain aru, et köök on gaasi täis! Aknad-uksed lahti, ise koos koeraga köögist välja. Igaks juhuks ei julenud kohe uuesti proovida, seega panin oma väljamõõdetud võid ja eraldatud munavalgete ja -kollaste kausid kõige kõrgematesse ja kaugematesse kapi nurkadesse ning tellisin Uberi, et minna poodi. Olin vahepeal avastanud, et ka tavalise nisujahu asemel olin täistera nisujahu ostnud, mis Brita koogis kahjuks kõige paremini ei tööta. Jõudsin Uberiga poe ukse taha, astusin välja ja lugesin silti, et pood on teadmata ajani suletud elektrikatkestuse tõttu. “Uskumatu, ei ole võimalik!”, mõtlesin. Õnneks oli seal samas keskuses veel ka teine pood, kus maasikaid leidus, ostsin ka uue jahu ning suure koogiplaadi ning sõitsin Uberiga kööki tagasi. Olin päris rahul, nüüd oli kõik olemas. Aga… armas näljane Bear oli minu äraoleku ajal kogu köögi pahupidi keeranud, mu väljamõõdetud munad ja või ära söönud, suhkru ja munakoored mööda kööki laiali laotanud! Ei osanud muud teha, kui naerda, pealegi Bear oli vägaaa nunnu süüdlase näoga!

Minu õnneks oli mul natuke rohkem võid ning Cassyl vajalikul hulgal mune, seega uut poeringi ei pidanud tegema hakkama, aga kõike mõõtma ja uue või pidin toatemperatuurile ikka saama. Edasi vist läks aga kõik küllalt hästi, sest teistkordsel ahju käivitamisel see ka õnnestus, jahu oli õige ning maasikad olemas. Vaid “kohupiimakreemi” tegemine oli paras keemia vahukoore-ricotta juustu-kreemjuustu-veel mingi juustu õiges vahekorras doseerimisest, aga panin ohtralt maasikaid ja vaarikaid vahele (maasikad üksi on siin nii kehvakesed) ning valmis ta saigi! Läksime õhtul restorani, kus pärast põhikäiku toodi köögist Brita põlevate küünaldega välja ja nii saime Pauliinal ikka pisarad ka jooksma. Pärast maitsmist ei jõudnud kiidusõnu ära kuulda – see retsept on ikka parim, kui igas maailmajaos ja kõikidele rahvustele peale läheb!

Uute kogemuste õhtu

Olen algusest peale lubanud endale ja sõpradele, et käin ikka korra kohalikus kõige popimas klubis ka ära. Nüüd oli ühe saksa tüdruku sünnipäev ning mu reede küllalt vaba, seega sai neljapäeva õhtul mindud. Ühest korrast piisas! Aga võib-olla tegi olustiku veel kummalisemaks asjaolu, et läksime kluppi pärast ooperit! Käisime nimelt UNCG muusika üliõpilaste esitatud “Võluflööti” vaatamas. See on ikka natuke müstiline, kuidas ülikoolil on oma suured teatrisaalid ja nii suur ooperitrupp, lisaks oli veel tase ka meie meelest väga hea! Ooperi ja klubi vahepeal proovisin ära ka peaaegu oma ühikas oleva kiirtoidukoha fritüüritud kana. See on siin väga popp asi, aga kuna mul on piiramatu kohvikukülastus, siis ei ole mind grillkana ostma veel kutsunud. Seega oli see igati uute kogemuste õhtu, mil ooperi ja kanaga jäin väga rahule, klubikogemus oli halenaljakas.

Pildil on kooli teatrisaal. Käisin eile õhtul samas saalis ka kooli jazz-ansambli ja maailmakuulsa norra kitarristi Lage Lund’i kontserdil, see oli ka megamega äge! Kuna siinne muusikaosakond on idaranniku üks paremaid ja vist ka suuremaid, siis toimub siin väga palju muusikaõhtuid ka väikestes kohvikutes/baarides. Näiteks käisime ka koolilähedases kohvikus jazz-õhtul, ka see oli väga nauditav ning kõik soovijad said oma pillid kaasa võtta ning mängida.

Veel üritusi

Samuti toimus eelmisel laupäeval ülikoolis suur rahvusvaheline laat, kus paljudel riikidel olid oma lauad väljas ning terve päeva jooksul toimus tantsu- ja lauluetendusi. Euroopast olid esindatud vaid Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania, enamuses olid Aasia riigid, seega küllalt võõras, aga põnev keskkond. Ilmaga korraldajatel vedas, sest päike paistis ja soe oli, ning rahvast oli kui murdu.

Fani pakkus Indoneesia-Malaisia lauas imemaitsvaid roogasid.

Yunshan aitas Saksamaa tiimil põnevust õhus hoida.

Soojasid päikeselisi ilmasid on paar tükki veel olnud, niiet ma olen vähem kui paari tunniga täitsa oma näo ja käed ära põletanud. Samas muutub temperatuur siin ikka veel kardinaalselt, sest vabalt võib olla, et hommikune 8 kraadi tõuseb päeval 28-le ja siis õhtuks kisub väga külma ja kõva tuule üles, niiet tunnetatav külm on jälle umbes 8 kraadi. Eks ma nii haigeks jäingi! Samas tõi eelmisel pühapäeval see meeletu temperatuurimuutus Greensborosse ka tornaado, mis tekitas linna idaosale väga tõsiseid purustusi, elektrikatkestusi ning ka ühe hukkunu. Mina sain vaid väga suure vihma kaela ning tundsin tugevat tuult, ent tornaado meie ülikoolilinnakus pahandust ei teinud.

Lisaks on viimase kahe nädala jooksul olnud meil Cassy ja Betyga kaks õhtusööki – indoneesiapärane ning ameerikapärane, kuhu tegin ka meie eestipärase mustika-kodujuustukoogi, mis tuli miskipärast ülimagus ja kihistus imelikult. Muidugi ei ole ka kultuurmustikad metsmustikad… Käisin ka ühe laborikaaslase sünnipäeva puhul tema juures pühapäeva-brunchil, kus oli nii palju head ja paremat süüa ning jutustada.

Eelmisel laupäeval käisime aga Faniga Greensborost väljaspool kohalikku rahvatantsu tantsimas (square dance). Täitsa müstiline suur-suur maja keset põlde ja metsi, kuhu oli tantsulava üles pandud. Ruum ja õu olid nii kenasti ära kaunistatud, ilm oli soe, muusikud mängisid nii toas kui õues ning toas vihuti tantsida. Mul õnnestus paarist tantsust end ära nihverdada, siis käisin õues tiigi ääres istumas ning tundsin täielikku Eesti suve hõngu! Ning loomulikult arvan, et ka Kopli talu küünialusest võiks ühel päeval selline tantsuplats saada, kuhu elavad muusikud mängima ning tantsulembesed tantsima kutsuda!

Lisaks oli meil ühel megasoojal päeval grillõhtu Maxi tagaaias, grillhooaeg sai väga maitsva avalöögi. Mängisime Unot, sain limbokuningannaks ja jutustasime niisama. Istusime väljas, vaatasime üksikuid tähti ning järsku ütles Yunshan heldinult, et ta on elus kaks korda Linnuteed näinud ja mõlemal korral nutnud, sest üldiselt ei näe ta üldse tähti. Ta on pärit Hiinast, ent ülikooliaja Saksamaal elanud. Ja siis ma mõtlesin kõikide nende õhtute peale, mis me hilja pimedas trennist koju jõuame, autost välja astume ja see võrratu, paksult helendav tähistaevas meid tuppa juhatab. Ma olen küll ka sellest peaaegu alati lummatud, ent nutnud ma veel pole. Ning seega ma veel ka tol õhtul magama jäädes mõtlesin kui kurb, et maailmas on nii palju inimesi, kellel särav tähistaevas on kas nägemata või üks kord elus kogetud maailmaime.

Meie Eesti on imedemaa ja mul on maailma parimad sõbrad ja pere, kes mind nii väga koju ootavad, kes mulle pidevalt kirjutavad ja pilte saadavad! Mu nii mitmed siinsed sõbrad on öelnud, et mul peavad ikka väga head sõbrad olema, sest ma kogu aeg neist nii palju räägin. Ja ohei, ma ei ole mingi lobamokk, aga igasse vestlusesse sobib mõni jutt, mida me koos sõpradega teinud oleme!

Kahe nädala pärast olen kodus!

Mari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga