Õitemeres

Ahhoi! Aeg lippab maru kiiresti, aga see ju tähendab, et peab tore olema. Igatahes palju tegevust on küll, kogu aeg midagi toimub! Eelmine nädal läks kuidagi käest ära, sest juba reedel sõitsime DC-sse ja sel nädalal oli kodutöödeks ja eksamiteks õppimist ning jälle on käes reede! Õnneks kooliga on nüüd paar nädalat jälle kergem, see tähendab, et ühtegi eksamit pole. Kodutööd on ikka, laboritööd tuleb ka palju teha ning lõpueksamiteks õppimine tähendab Biokeemia II aines ka Biokeemia I materjalide õppimist. See õppimine tuleb ju veel ka kõikide tahan-sinna-minna-seda-teha tegevuste vahele ära mahutada…

Eelmisel pühapäeval oli meil siis Malaisia õhtusöök, Kevin tegi meile fritüüritud kana (oli teisiti küll kui USA fritüüritud kana) riisiga, lisaks heaga terav kaste, muna, kurgiviilud, soolapähklid ning kuivatatud kala. Väga maitsev oli!

Pärast mängisime lauamänge ja saime ohtralt naerda. Pildil järjekordselt vähemalt 7 rahvust, lisaks mina.

Eelmise nädala teisipäeval oli meil ka Bety ja Cassyga teine õhtusöök, samuti väga tore. Koerad said minuga mängida ja mina sain koertega mängida, süüa teha ja head sööki süüa. Sel nädalal oli meil õhtusöök neljapäeval ning seekord oli menüüs mulgipuder, jamm-jamm! Muidugi Bety indoneesialasena vajas tsipa maitset juurde, lisades pipart ning Cassy ameeriklasena pani ikka riivjuustu peale, mulle sobis ka nõnda mahedalt! Euroopa poest leidsin täitsa hea suitsupeekoni ja tangud ning magustoiduks isegi midagi kohukeselaadset Ukrainast.

Just pärast DC reisi on mul tunne, kuidas sööklasse enam üldse ei kipu ja kui sinna siis lõpuks täitsa tühja kõhuga lähen, siis kõik lõhnad on nii tuttavad ja maitsed täpselt samad iga kord. Ja kui mulle veel mitme kanali kaudu jõuab ka pilte Kauri selleaastasest sünnipäeva-burksist (musta leivaga…), siis kisub kõht täitsa kurvaks!

Neljapäeval enne suurt reedet käisime tüdrukutega ka kinos ning pärast läksime kohvikuse jazz-õhtule, mis kahjuks peagi lõppes, aga kuna meil olid seal tuttavad ees, kes plaanisid edasi linna minna, siis käisime veel pubis piljardit mängimas.

Washington DC

Niisiis lähme meie pika nädalavahetuse juurde! Reede hommikul küllalt vara istusime Pauliina ja Maxiga Maxi autosse ning panime DC poole punuma. Tegime vaid ühe tanklapeatuse ja olime umbes 6 tunniga kohal, parkisime auto oma Airbnb lähedusse metroojaama parklasse ning sõitsime metrooga kesklinna. Sel pärastlõunal oli megakülm lõikav tuul ning seega me väga jalutada ei tahtnudki, käisime National Museum of American History muuseumis. DC-s on väga palju muuseume kesklinnas koos ning kõikidesse on sissepääs tasuta, seega täielik muuseumirottide paradiis! Meil oli aga kuni sulgemiseni aega vaid kaks tundi, jõudsime sellega vaid esimesele korrusele kiire tiiru peale teha. Informatsiooni oli meeletult. Üritasime veel ka natuke monumente-vaatamisväärsusi vaadata, kuid külm tuul ajas meid taas metroosse ning läksime otsisime oma majutuse üles ning õhtustasime majutuskoha kõrval väga heas jaapani restoranis.

Selle pildi jaoks tuli päris mitu klõpsu teha, et saada mõni, kus juuksed poleks näos või suus või kellegi teise näos või suus!

Leidsime II maailmasõja monumendi juurest ka oma “koduosariigi”.

Mina tahtsin tol nädalavahetusel väga DC-sse minna peamiselt seetõttu, et selleks nädalavahetuseks ennustati kirsiõite õitsemise tippaega. Kahjuks mõni päev enne meie reisi lükati ennustuses tippaeg nädala võrra edasi, sest külmad ilmad ei lasknud õitel avaneda. Sellegipoolest, linn oli täis imeilusaid täisõites kirsi- ja magnooliapuid! Samas oli ka puid, mis olid alles tume-tumeroosad, sest pungad olid veel avanemata. Neis kohtades me siis kujutasime ette, kui ilusad need kirsipuude alleed täisõites on!

Teisel päeval ärkasime varakult, tegime üheskoos koduse hommikusöögi ning sõitsime linna. Kuna Max oli DC-s juba kolmandat korda, siis me hargnesime ning meie Pauliinaga läksime esmalt Pentagoni juurde ning Arlingtoni kalmistule. Pentagon ise oli väga suletud ja mitte midagi ütlev, ent selle juures olev memoriaal 9/11 hukkunutele oli tõesti kaunis kunstiline aiakujundus. Arlingtoni surnuaed oli aga väga võimas. Sinna on maetud üle 400 000 erinevates sõdades võidelnud sõduri ning oma maastiku ning vanade puudega on see ka kuidagi ilus ja rahulik, uhke koht jalutamiseks. Saime näha ka väga robotlikku vahtkonnavahetuse tseremooniat Nimeta Sõduri hauapaigas.

Jalutasime tagasi kesklinna, käisime taas Lincolni memoriaali juures ning saime seekord tuulevaikuses ka kuulsa Washington monumendi peegelduse pildile. Washingtoni monumendi ümber toimus tol laupäeval suur tuulelohede lennutamise festival, rahvast oli igal pool meeletult, aga oli ju ka lihavõttepühade nädalavahetus ning imeilus päikseline ilm.

Taevas oli paksult lohesid täis! Suuremaid kahjuks oli õhku väga raske saada, sest tuult oli tol päeval minimaalselt.

Me ikka olime tol nädalavahetusel täiega tüdrukud, tahtes kogu aeg neid õisi endaga pildile saada!

Pärast pikka ootamist saime lõpuks oma lõuna ka ühest tänavaputkast, jõime pargis turgutuskohvi ning läksime kunstimuuseumisse. Meil oli jällegi vaid umbes poolteist tundi sulgemiseni, seega saime läbida vaid ehk veerandi kogu muuseumist. Samas aga nägin ära vabariigi sünnipäevaks pühendatud Michel Sittowi näituse, millest paar kuud tagasi ka lugenud olin. Pärast jalutasime veel pikalt ringi, et näha Kapitooliumit ning seda kuulsat kirsiõiterada Tidal Basini ääres. Lõpetasime oma ringkäigu Valge Maja juures, kus ka jälle Maxiga kokku saime. Me ei suutnud kesklinnast leida ühtegi restorani, kus oleks vaba kohta olnud, seega pidime näljastena oma kodukanti tagasi sõitma ning istusime seal ühte väga ameerikalikku restosse maha ning tundsime, kuidas koos kõhu täitumisega ka need 30 000 sammu hakkasid jalgades tunda andma ning otsaesine mitmetunnisest päikesest õhetama hakkas. Väga hea ja tegus päev!

Valge majaga on meil nüüd oma nali ka. Leppisime juba enne kokku, et saame seal Maxiga kokku ning ta ütles, et seal ongi ainult üks koht, kust seda vaadata. Meie siis oma arust leidsime selle koha üles, pildistasime, imestasime, et kuidas see maja küll nii kaugel on, aga kuna teised inimesed pildistasid ka, siis nagu ei osanud midagi kahtlustada. Ainult et Maxi polnud kuskil… Kirjutasime siis talle ja jagasime oma asukohta, mille peale ta käskis meil ikka teisele poole Valget Maja tulla, et seda ka eestpoolt näha… No eestvaates oli tõesti tsipa lähemal!

Pühapäeval sõime rahulikult taas kodutehtud hommikusööki ning hakkasime tagasi kodupoole sõitma. Tegime peatuse poolel teel Charlottesvilles, kus Maxil üks tuttav sakslane parasjagu vahetusaastal oli. Jalutasime väga kaunis University of Virginia ülikoolilinnakus ringi, sõime väga-väga head salatit lõunasöögiks ning sõitsime viimsed kolm tundi koju. Nii ei olnud sõit üldse nii tüütu ning tagasitee viis ka mägedelt natuke lähemalt, seega olid kogu aeg ka mõnusad künklikud vaated. Igatahes oli meil väga äge reis, ilmaga vedas, majutus oli äge ning seltskond veel parem!

Näeme juba vähem kui kuu aja pärast!

Mari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga