Reaalsusse tagasi

Nonii, mäletate, et eelmine, õnnest ja rõõmust nõretanud maratonpostitus (teisisõnu ka muinasjutt) lõppes seal, kus ma oma kohvrikest üle ühikatoa ukse vedasin ehk reaalsusse tagasi astusin. Mu üleväsinud keha ja meel ei suutnud mu silmi uskuda ja ma arvasin, et nüüd reageerin küll üle, aga tegin siis pilte ja saatsin need kodustele ja Pauliinale laiali. Kaur arvas üsna mahlakalt, et see pole küll normaalne, emme leidis, et olen “koju” tagasi jõudnud ning Pauliina küsis, mis juhtunud on.

Ma arvan, et lihtsalt koristajatädi Mari oli reisil, mis te arvate?

Põrand kleepus ja nii raske oleks ju kasutatud vetsupaberirulle prügikasti visata…See muide ei olnud esimene ega ka viimane kord, ehk ei saanud juhtuda kogemata või tähelepanematusest, mulle tundub see lihtsalt hoolimatus! Vetsupaberiga on meil üldse omad vahvad lood. Meil on algusest peale olnud selline kirjutamata reegel, et kõigil on oma vetsupaberirull, ehk ideaalis peaks meil vetsus olema 5 rulli paberit. Keskmiselt on vast 4, aga minu rull saab alati kiiremini tühjaks kui mõned teised. Mõni päev tagasi oli näiteks nii, et seal oli 2 peaaegu tühja rulli (3-4 lehte), üks pooltühi rull ja minu täiesti uus suur rull. Huvitaval kombel sai aga minu rull kahe päeva pärast tühjaks, aga need pooltühjad rullid seisid seal endiselt. Seega ma ei tea, mida nad selle paberiga teevad, aga nii palju vetsupaberit ei ole ma pidanud kunagi elus ostma, isegi siis kui meil käib tihti ja palju külalisi! Ja neid pilte jagasin ma ka Pauliinaga, sest temaga tuli meil ükskord jutuks, et tema korteris ka eelmisel semestril “söödi” vetsupaberit.

Keegi nagu oleks koristanud, aga see vist on pooleli jäänud.

See on mu lemmik-näide, ma tõesti ei saa aru, kuidas sellel neiul endal ei ole rõve hambaid pesta selles kraanikausis…

Kahjuks on peegleid väga raske pildistada, aga vaadake, meil toimuvad hambapastasõjad!

Lehed ja kaka.

Jällegi on kellelgi koristamine pooleli jäänud ja kellelgi teisel riisikott maha kukkunud (ja sinna jäänud)… Muide kogu seda puru seal vaibas on ka väga raske pildile saada, aga seda on meil kogu aeg nii palju, et mul on sussidega ka vastik ringi käia. Ja ma jällegi ei saa aru, kuidas see tekib, sest vahel on päriselt tunne, et keegi käib küpsistega ringi ja pudistabki neid meelega igale poole maha. Majapidamises “tekib” tolmu, aga no nii palju puru ei saa “tekkida”.

See on kraanikauss, mida mina ka kasutan. Juuksed, nambaniidid, kasutatud meigilapid – need pidevalt kuhjuvad kraanikausi ümber ja sisse.

Igatahes sai mul sel üleväsimuse hetkel mõõt täis ja ma otsustasin korterikaaslastele kirja kirjutada. Tegin sellise hästi malbe ja leebe, lihtsalt vihjates, et igaüks võiks natuke koristada ning panin selle seinale kõigile nähtavale. Ja teate mis? Esiteks üks mu korterikaaslastest tuli minuga kaasa, kirjutades kirja alla, et ta nõustub mu mõtetega. Tema on ka ainus, keda ma siin korteris veel koristamas olen näinud, igatahes kaks kolme vastu tundus juba palju parem kui üks nelja vastu. Esimesel päeval muud reaktsiooni vist polnud, teisel viidi koridorist see kilekott ja riisikott ära, kuid kolmandal nägin, et kraanikausid on koristatud, neljandal nägin kolmandat korterikaaslast põrandat pühkimas ning viiendal päeval neljandat korterikaaslast kööki puhastamas! Kuuendal päeval oli minu kiri ukselt maha rebitud (sinised kinnitusnätsud olid kenasti valgele seinale jäetud).

Siit jällegi õppetund, et tasub inimestega suhelda! Muidugi ega tänaseks on juba olukord jälle samasugune, aga eks ma seekord võin jälle ise koristada ja ehk siis järgmine kord näen kedagi teist.

Tegelikult ma ei taha jätta muljet, et ma ainult vingun ja kirun, olen ikka päris õnnelik ja tänulik, aga neid häid asju on ju nii palju raskem märgata – need on loomulikud ja loogilised. Ikka see, mis häirib, jääb silma ja mõttesse ning kasvatab ärritust.

Koosviibimised

Olen nüüd pärast reisi tagasi olnud juba kaks nädalat. Kohe järgmisel päeval oli meie grupis üks doktorikraadi kaitsmine (Emily), mille puhul ka õhtul pubis käisime. Mulle on väga meeldinud kõik Emily ettekanded, sest ta suudab oma teadustööd väga arusaadavalt edasi anda ja ta tundub sellest ka väga huvitatud olevat. Kuid ta ei jätka ülikoolis, vaid läheb ühte suurde massispektromeetreid tootvasse firmasse tööle müügikonsultandina. Ja kui ma avaldasin imestust, et miks ta siis ülikoolis ei taha jätkata, siis tema oli omakorda väga üllatunud, et ma üldse seda mõtlen, sest ta ei ole mitte kunagi tahtnud akadeemias jätkata. Selle vestluse käigus sain ühtlasi teada, et Ameerikas peab hiljemalt pärast baka lõpetamist juba teadma, mis nende tulevik toob, kas nad näevad end akadeemilises või tööstussektoris. Sellest sõltub, kui palju arikleid oodatakse ka doktorantidelt enne lõpetamist. Aga see on minu meelest ikka päris hirmutav, nii ei saa ju loomulikul teel oma elu elada, kasvada ja areneda ning lasta elul oma võimalusi pakkuda…

Kaks päeva pärast tagasitulekut oli meil oma rahvusvaheliste üliõpilaste grupiga õhtusöök, mil Yunshan tegi meile väga maitsvaid Hiina toite ning Juanda Hispaania tortillat. Lõbus ning maitsev õhtu!

Pildil Malaisia, Saksa (x2), Hiina, USA, Eesti, Soome, Türgi, Indoneesia, Hispaania.

Eelmisel nädalavahetusel avati ka meie ülikoolile kuuluv puhkeala järve ääres. See on umbes 40-aakrine maa-ala, kus on kaks järve, pisike matkarada, mõned hooned ning seal on võimalik kõigil tudengitel igal nädalavahetusel kuni sügiseni käia lihtsalt loodust nautimas, grillimas, võrkpalli, discgolfi ja muid õuemänge mängimas ning ka järve peal kanuu, kayaki või vesijalgratastega sõita. Käisime vaatasime üle, täitsa okei. Pärast oli rahvusvaheliste üliõpilaste kokkusaamine, kus seekord sai rulluisutada ning korvpalli mängida ning pärast seda läksime väiksema seltskonnaga linna St Patricku päeva tähistama. Ma ei ole mitte kunagi nii palju inimesi Greensboro kesklinnas tänavatel näinud, niiet see oli väga vahva. Bänd mängis, inimesed tantsisid ja jõid rohelist õlut kuni ühel hetkel täiesti lampi hakkas müristama ja raskeid vihmapiisku alla tulema, täiesti müstiline!

Järve ääres Hannahi (Austraalia) ja Maxiga (Saksamaa).

Korvpallisaalis rulluisutamine…

Suur rõõm enne suurt vihma.

Ilm on meil siin ikka kummaline, märts on olnud külmem kui veebruar kogu idarannikul, viimase nädala jooksul on sadanud kolm korda lund/lörtsi! Ja isegi kui ainult vihma sajab, aga on vaid 4 kraadi, siis on ikka päris ebameeldiv…

Eelmisel pühapäeval nautisin Tartumaa tantsupidu. Päris naljakas, kui terve pere ja enamus sõpru samal päeval sama peoga seotud on, kuidagi eemalolev tunne oli…

Esmaspäeval tegin jälle ühe eksami, kuid pärast seda on kooliga paar nädalat natuke kergem ja järgmine eksam on alles aprillis. Seega saan tegeleda hästi paljude teiste toredate ja põnevate asjadega, ma olen selles tähtajatuses isegi väga produktiivne olnud!

Teisipäeva õhtul käisin esimest korda ka Bety ja Cassyga (laborikaaslased) õhtusöögil. Me oleme seda ammu plaaninud, aga seni veel sobivat aega ei leidnud. Nüüd siis lõpuks sain nende toredate koertega mängida ning Bety tegi väga maitsvat tuunikala. Meil oli nii lõbus õhtu, et arvasime, et jätame selle nüüd teisipäevaõhtuseks traditsiooniks kuni minu äraminekuni.

Reedel oli jälle üks rahvusvaheliste üliõpilaste kokkusaamine ning nädalavahetust olen võtnud küllalt rahulikult. Eile kallas peaaegu terve päeva vihma, seega peale söögikordade ma väljas ei käinudki, okei ühes nunnus butiigis ülikooli lähedal käisin ka, mida ammu olen tahtnud külastada. Ostsin omale kaks paari kõrvarõngaid, sest mulle meeldib alati reisidelt kõrvarõngaid osta ja tahtsin selle enne ära teha, kui viimaste nädalate kiire-kiire hakkab. Üldse on päris naljakas, kuidas teised vahetusüliõpilased räägivad ka juba viimastest kokkusaamistest ja lahkumispidude korraldamisest. See tähendab ainult seda, et vähem kui 6 nädala pärast on kojusõit.

Täna on õnneks päikselisem ilm, ehkki ikka väga külm ning kõndisin kesklinna, kus ühes armsas kohvikukeses nüüd blogi kirjutangi. Kui see valmis, käin veel paarist butiigist läbi ning lähen koju tagasi. Üldiselt Euroopa mõistes on Greensboro kesklinn ikka täitsa mõttetu ja väike, ent USA mõistes vist tõesti päris nunnu, sest siin on mitmeid väikseid antiigi- ja käsitööbutiike, armsaid (kassi-)kohvikuid. Igatahes nad ise on päris uhked selle üle, ehkki ütlevad samal ajal, et Greensboros nüüd midagi teha ka pole, see on oma 350 000 elanikuga täitsa kolkaküla ;)! Postituse tunnuspildiks on ka Greensboro kesklinna tänav, vaadake seda ukselinki!

Õhtul on meil malaisia-teemaline õhtusöök. Algav nädal on ka küllalt rahulik ning järgmise pika nädalavahetuse veedame Pauliina ja Maxiga Washington DC-s. Peaksime kirsiõite õitsemise tippajale täpselt pihta saama, seega loodetavasti on väga ilus!

See y’all!

Mari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga