Our life is a Highway

Oeh, olen selle postituse kirjutamist nii pikalt edasi lükanud, et Memmi on juba mures ja sõbrad ka küsivad. Aga tegelikult ma kogu aeg kartsin, et see tuleb nii-nii pikk, et sõrmed ei kippunud alustama. Seega kõik te imetavad emad, kes te imetamise ajal mu blogi loete (tean, et seda tehakse!), soovige oma põnnile täna pikka isu!

California tõi mulle abikaasa

Seega nädal pärast teie suuri pidustusi sõitis Kaur mulle külla, ent me ei saanud kokku mitte Greensboros, vaid Los Angeleses. Veetsimegi esimesed kaks ööd LA külje all Santa Monicas. Sõitsime oma Kollase Välguga mööda Beverly Hillsi tänavaid ja kõndisime nina maas mööda Hollywood Walk-of-fame’i, nägime linnavaateid nii päeval kui ööl, kohtusime kurikuulsate koiottidega, sõime väga häid hiinakaid, käisime pühapäeval turul ning sattusime isegi samal päeval toimuva Oscari gala sagina ning uudishimulike fännide keskele. Ilm oli meie mõlema jaoks imetoredalt päikseline ning küllalt soe (nii 17 kraadi Celsiust), seega olime oma suveriietega kohalikega küllalt vastuolus, sest nemad kandsid veel mantleid. Aga meil oli niiii mõnus, päike tõesti saab rõõmu tuua! (Või oli see abikaasa?)

Oscari gala punane vaip! Check!

Küll see kohuke maitses hea! Auto valiku kohta on meil muidugi ka oma lugu… Kui Kaur mu jaanuaris Greensborosse saatis ja me siin auto rentisime, siis küsisime hinna pärast kõige väiksema klassi autot. Noh, oli odav ka, ent pärast kõiki makse-kindlustusi oli hind ikka väga krõbe, niiet lõpuks tšeki pealt vaadates moodustas auto hind koguhinnast vaid umbes viiendiku. Kuna bensiin on ju siin ka nii odav, siis Kaur ütles kõva häälega välja, et järgmine kord Ameerikas rendime me Mustangi! Ega ta vist ei arvanud et see järgmine kord nii kiirelt tuleb, aga oma väljaöeldust ju taganeda ka ei saa! Samas olime seekord juba targemad, rentisime auto Eesti kaudu ning saime nii oma Kollase Välgu üheksaks päevaks umbes sama hinnaga, mis Greensboros oma Punase Punni viieks päevaks. Check!

Seal Hollywoodi sildi all pargis olid muide laste mänguväljaku aia peal sildid, millest üks ütles, et koerad on seal keelatud ning teine hoiatas lõgismadude eest. Pärast jalutuskäiku tegime sealsetel ägedatel krussitavatel mäenõlva tänavatel ka autoga kiibitsevat sõitu, sest kõikidest maja ees olevatest (paki)postkastidest tuli ju ometigi pilti teha…

Turuplatsi tõeterad.

Ilus kolmanda päeva hommik Venice Beachil, mil Kaur tahtis proovida mõnda uut kohvijooki, sest kes siis ikka kogu aeg cappuccinot joob? Õnnelikuks valituks osutus Mexican Mocha, mis rändas pärast esimese lonksu purtsatust prügikasti, sest no mis see Mexican ikka muud on kui vürtsikas… Vähemalt suhkru-kaneeli mini-donutid olid head!

Kolmandal päeval hakkasime sõitma põhja poole mööda rannikuäärset maanteed, tegime peatusi Malibus, Point Dume Beachil, väikeses Taani külas Solvangis ning jõudsime õhtuks Pismo Beachile.

Vaid sisalikud, liiv, tuul ja meri. Point Dume pidavat olema üks parimaid vaalavaatluskohti!

Ja kogu aeg oligi selline!

Külm, külm, külm, külm, aga katsutud. Vaikne ookean. Check!

Täiesti ootamatu Taani küla keset Ameerikat, aga väga võluv!

Ööbisime seekord jälle Airbnb’s, ent esmakordselt oli paketis ka hommikusöök ja see oli juba hoopis uus tase! Jätkasime päeva suunaga sisemaale, sest möödunud aasta suured vihmad ja mudalaviinid on osaliselt rannikuäärse maantee sildu lõhkunud ning seega kogu Highway 1 pole sõidetav. Tegelikult aga oli see ümberpõige just nii lahe, sest viis meid pärast mägede kaudu rannikule tagasi. Ja olgugi et keskmine kiirus oli ehk 50 km/h, olid iga käänaku taga uued hingematvad vaated. Avastasin, et olen nüüd sõnadega pillavalt käitunud, sest kui me lõpuks rannikule jõudsime, siis läks asi ikka veel “hullemaks” ja me autos kostus pidevalt “oo!” ja “vau!” jne. Isegi lõunatada saime esirea piletitega vaatega merele otse kõrvetava päikese all – mida veel tahta? Ahjaa, mina ikka tahtsin – ma tahtsin nii väga vaalu näha. Kuna söögikohas kuulsime, et 8 miili edasi olla just ühte parve nähtud (neil oligi tol hetkel rändeaeg), siis edasi sõitsime nii, et minu silmad olid ainult ookeanil kuni ühel hetkel seal ookeanis midagi säbrutaski ning inimesed tegid sellest pilti. Parkisime kiirelt auto, jooksime õue ja noh, kas just nägime vaalu, aga nägime tumedaid laike vees ning veest välja pursatud jugasid (sellel on kindlasti mõni kaunim teaduslik nimetus). Check! Edasi oli meil plaanitud külastada ka Big Sur rahvusparki ning seal üks matk teha. Kuna tee üle mägede oli pikk ja aeglane ning ega me ei kiirustanud ka, siis pikaks matkaks enam päevavalgust polnud, ent lühema matka jõudsime ikka teha. See sisaldas väga selge veega jõge, suuri sekvoiasid, mäetipu vaadet merele ning muidugi ravis meie autosõidust kangeid jäsemeid. Täpselt päikeseloojangu ajaks jõudsime Carmel-by-the-Sea randa, kus kohalikud tegid joogat, ehitasid liivalosse või jalutasid koeraga ning meie nautisime olustikku. Ööbisime Montereys hotellis, õhtul käisime ka linnas jalutamas ning mereäärses restoranis kalasuppi söömas. Väga vaheldusrikas on kooli sööklast väljaspool süüa!

Kodutehtud hommikusöök privaatses tagahoovis, vot see on Airbnb uus tase! Ühe öö hind oli vaid 58$ ja külalisteraamat kinnitas, et pidevalt on “täis maja”.

Tegime Tänakut, ent vähe aeglasemalt ning avariideta. (Ilmselt poleks tagatulesidki näinud)

“Helisev muusika”, aga hoopis teised mäed ja lugu.

Wifit ei ole, aga vaade on. Hea isu garanteeritud!

Läbipaistva veega jõgi!

Mida sa sööd, et nii suureks kasvad?

Oli huvitav, et seal rajal polnud piirdeid – ameeriklased võivad ju õnnetuse korral rajameistrid kohtusse kaevata? Ilmselt me lihtsalt ei näinud seda omavastutuse silti, mis väidab, et “sellest punktist edasi on ka surmajuhtumeid esinenud”.

Banana slugid on nii põnevad tegelased, et neist tasub teil kohe lisa lugeda! Oma esimesel grupiseminaril kuulsin juba, kuidas õige californialane on neid lakkunud – nende lima olevat anesteetikum. Check!

Matkarada viis mäetippu ikka ka!

Carmel-by-the-sea rand ja küla. Sealsamas teispool tänavat olid esimesed majad, nende vaade maksab kindlasti hea mitu miljonit. Ma sattusin lennukis teel LA-sse oma naabriga rääkima, kes oli California elanik. Ta kurtis, et peab ise lastel külas käima, sest neid endale külla kutsuda pole ruumi – Californias ei jaksa sa endale väga suurt maja osta, sest kõigepealt maksad sa päikese ja hea kliima eest…

Igatahes järgmise päeva hommiku veetsime samas kandis ning sõitsime ühte maksustatud poolsaarejupi teed (17-Mile-Drive). Maksustatud, et kaitsta sealseid elanikke, ilmselt nii inimesi kui kõiki teisi elusolendeid – seal nägime ka hülgeid ning vanu-vanu küpresse, lisaks mitmetele võrratutele golfiradadele ja lihtsalt kaunitele vaadetele. Edasi viis tee ikka põhja, sõitsime läbi Moss Landingu, kus meile oli soovitatud ühte kalarestorani ja sealsed toidud viisid tõesti keele alla. Kaur lubas kodus proovida järgi teha, aga ega meil nii värskeid molluskeid ikka saada ei ole, seega kes sinnakanti satub, siis Phil’s Fish Marketi clam chowder ja cioppino on maitsmist väärt! Õhtuks jõudsime Santa Cruzi, kus tegime veel rannapromenaadil ka lühikese jalutuskäigu.

Seal võiks golfi mängida küll!

Ilmselt maailma kõige pildistatum küpress. Check!

Söök oli nii njamm-njamm, et esimene käik kadus märkamatult taldrikult.

Kalarestorani seinal oli kaart, kuhu iga külastaja sai märkida oma päritolu. Eesti peal oli juba kümmekond nööpnõela, aga ühe kollase mahutasime Otepää kanti juurde. Muide, Ameerika ja California kohta olid eraldi suuremad kaardid ning see kaartide komplekt olevat juba kuues restorani ajaloos! Kas nüüd tekkis isu? Check!

Santa Cruzis oli selgelt aru saada, et parasjagu oli madalhooaeg, sest kogu lõbustuspark promenaadil oli kinni, ent jalutada sportivate kohalikega koos tekitaski autentsema meeleolu. Mängiti võrkpalli, joosti, tehti rannaliival rattatrenni jne. Järgmisel päeval käisime ka surfajaid vaatamas, neid oli kümneid seal suurtes lainetes hullamas.

Järgmisel hommikul käisime veel kahel matkal – nii metsa sees kui ka päris rannikul. Ilm oli ilus ja tuju hea, nagu ikka!

Seal nuka taga oli trobikond surfajaid.

Kaljud siin ja kaljud seal, kaljud iga nurga peal. Ja siis puutumatud rannajupid igas kaljusopis. Vaatasime päris kaua, kuidas lained kalju vastu oma jõudu näitavad ja tasapisi, kuid kindlameelselt teda lihvivad.

Ühel hetkel aga ilmusid sinisesse taevasse pilved ning need pilved vajusid järjest madalamale, kuni me üleni udu sisse olime mattunud. Tean, et mu laborikaaslane ütles, et talle ehk isegi meeldib see Santa Cruzi ja San Francisco vaheline Highway 1 lõik kõige enam, et meie nägime seal tõesti vast 10 meetrit ümberringi. Tegime ühes rannas isegi peatuse ning jooksime üle luidete ookeani äärde. Ookean oli vast tõesti 10 meetri kauguselt alles näha, ent väga kaugelt kuulda – lained olid hirmuäratavad ning õrnade lainejänkude asemel oli seal ikka päris korralik vahusupp. Kaur tahtis ujuma minna, ma ei lubanud.

Jätkasime teed San Franciscosse, ent udu saatis meid kõikjal ning seega kogu see Kauri vaimustus, mis tal eelmisest reisist oli, jäi mul natuke aru saamata. Jah, tänavad käisid üles-alla, ent selle asemel, et sealt ülevalt siis kogu linna vaadet näha, olime hoopis paksu udu sees. Ja nii tegelikult kogu selle aja (kaks ööd), mis me San Franis olime. Näiteks käisime vist neli korda kuldvärava silda vaatama, ent nägime vaid napilt üht juppi. Kohalejõudmise õhtul käisime veel linnas teadusmuuseumis, veetsime pikemalt aega raamatupoes ning loomulikult jälle sõime hiinakat. Järgmisel päeval käisime varahommikul veel San Fransisco kuulsamad vaatamisväärsused läbi ning sõitsime Palo Altosse. Jalutasime ümber vana Apple’i kompleksi, käisime Google Plexi külastuskeskuses ning uue Apple keskuse külastuskeskuses, Stanfordi ülikoolilinnakus ning õhtul suundusime väsinute kuid õnnelikena koju tagasi. Oli üks intensiivne Silicon Valley turistikas.

San Francisco vanad trammid.

Klassikaline parkimine väga järskudel tänavatel – rattad tuleb keerata risti nii, et kui auto peaks vajuma, siis vajuks ta äärekivisse.

The Painted Ladies, mis illustreerib linna värvikirevust väga hästi. Check!

Täpselt see on mul sillanägemise maksimum. Ega siis midagi, tuleb tagasi minna! Not checked!

Apple park – peidetud, kuid võimas! Check!

Google bike ja Tesla Model 3. Check!

Äkki saan Stanfordi ülikooli raamatupoest ostetud raamatut lugedes mingit erakordset rammu ning teadmisi! Check!

San Franciscost lahkudes läksime me lõpuks rannikult eemale, sest sisuliselt hakkas tagasisõit Los Angelesse. Ainult et selleks, et mitte otse mööda kiirteed lennujaama sõita, peatusime kaks ööd ka Yosemite rahvuspargi külje all ning käisime mõlemal päeval matkadel. Ikka ronides mitu tundi mäkke ja siis tulles mitu tundi mäest alla. Kuna mägedes oli alles lumi, siis olid osad rajad suletud ning mõned poolikult avatud, seega päris tippudesse me ei pääsenud, ent Yosemite’s on lummavaid vaateid iga nurga peal! Ja muidugi värsket õhku ning puhast vett! Ilmaga vedas meil jälle! Soovitame palavalt!

Lumi ja lühikesed varrukad – puhas nauding! Check!


Selle kivi otsas istusime veel 11 tundi enne Kauri lendu, tulime umbes poolteist tundi alla, istusime autosse ja sõitsime ühe vahepeatusega kuuetunnise vahemaa Los Angelese lennujaama. Kaur andis oma kohvri ära, mina poetasin mõnedkümned pisarad ja lasin tal jälle Eestisse tagasi minna ning jäin ise lennujaama passima. Mu lend oli järgmisel hommikul, üheksa tundi hiljem kui Kaur turvaväravatest sisse läks. Jõudsin selle ajaga väga palju meile ja sõnumeid ära vastata, Raketti järgi vaadata, ühest terminalist teise edasi-tagasi kõndida (ja katkist kohvrit vedada) ning üritada magada.  Õnneks sain lõpuks lennule ning siis jäin ka unele. Kui vahepeal silmad lahti tegin, siis olin Grand Canyoni kohal ja see vaade oli nii uskumatu, et ma suutsin oma silmi isegi mõnda aega lahti hoida. Lisaks kanjonitele ka Colorado mäed, sest esimene lend maandus Denveris. Teise lennu magasin täielikult maha, aga üldiselt tunnen, et nii mineku- kui tagasituleku lennud olid justkui lisareis, päevaste lendude ajal risti üle Ameerika (minnes lendasin üle Baltimore’i) lennates näeb ikka täiesti ebareaalseid pinnavorme ja loodust, kilomeetreid tühjust ning vahepeal sirgeid maanteid. Imelik maa, see Ameerika. Enne kui päris Greensborosse sain, pidin veel ka hilinevat rongi ootama ning siis lõpuks-lõpuks sain oma tuttavaks saanud ülikoolilinnakust läbi sõita ning oma kohvrikese uuesti üle ühikatoa ukse tuua. See, kuidas lugu jätkub, selgub järgmises osas.

See oli üks äge reis ja kel siiani kannatust jätkus, on vägev!

Teie Mari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga