EV100

Head uut aastasada!

Vabariigi sünnipäev puudutas mind väga – isegi nii kaugel olles!

Reedel nägin igal pool sini-must-valget. Riietusin endki võimalikult eestimaaliselt ja tegin nartsissidega pilti – natuke kummaline küll, et vabariigi aastapäeval nartsissid õitsevad, aga eks ma olen Uruguays uut aastatki lämmatavas palavuses vastu võtnud. Teie miinus kahekümnetele vastanduseks olid mul sel nädalavahetusel pluss kahekümned.

Läksin reede õhtul rahvusvaheliste üliõpilaste kokkusaamisele-õhtusöögile ja seal oli ka sini-must-valge tort!

Ma tegelikult natuke kahtlesin, kas lähen tol õhtul välja, sest olin juba nii hümni laulmise meeleolus, aga ikka läksin. Meid jaotati peol gruppideks ja õnneks sattusin ühte gruppi tõeliste Eesti fännidega. Tegelikult nad olid lihtsalt nii toetavad ja rõõmustasid minuga koos (ja natuke ikka fännid ka!). Pidime leiutama uue olümpia-ala, aga keskendusime rohkem Eesti lipu ehitamisele. Selle käigus muide võitsime ka olümpia-ala võistluse.

Väga udune, aga suur rõõm.

Pärast pidu läksin koju tagasi hümni ootama. Teie päikesetõus oli ju mul 00.30 paiku. Lõpetasin Eesti-teemalise viktoriini koostamise, mis õhtul nii Kopli talus kui ka Himosel lahendamisele läks ning ootasin-ootasin-ootasin. Meie tantsusõbrad kogunesid hommikul Harimäe vaatetornis ja olin seal koos nendega – vaadake seda postituse tunnuspilti, kas pole mitte võrratu? Sõitsin Kauri autos ka Harimäelt koju tagasi ja sain seega talveteedest täieliku ülevaate. Kodus “pani Kaur mind trepile” ja seega sain kõiki külalisi ka oma kodus tervitada ning neid edasi kutsuda. Natuke veider, aga ülitore.


Ratsutamine

Olen vist juba varem maininud, et oma aastapäeva tahtsin veidi erilisemalt vastu võtta ja läksin kooli Outdoor adventures osakonnaga ratsutama. Ehkki päev ei olnud jälle suurepäraselt üles ehitatud, sobis see mulle seekord isegi hästi – olin ju mõtetes kogu aeg Eestis. Saime teha umbes tunniajase ratsatiiru kohaliku farmi ümbruse põldudel ja metsas. Memmi oli mulle paar päeva varem soovinud ratsutamiseks edu ja öelnud, et ehkki ma sini-must-valget hobust ilmselt ei saa, siis ehk saan kas musta või valge. Valisingi endale valge Sugar’i, ta oli mul täitsa nunnu – üldiselt väga sõnakuulekas, aga natuke tahtis ikka hüpata ja joosta ka.

Kandsin oma lippu loomulikult kogu päeva kaasas, ka ratsutades oli see mu sadula külge kinnitatud, oo-Eestimaa!

Tegin ka ratsutamisürituse ajal natuke pättust ja helistasin vahepeal Kopli tallu, ma lihtsalt nii väga tahtsin seal olla. Aga kui koju tagasi jõudsime, siis istusingi natuke aega Kopli laudade ja riiulite peal. Hästi vahva, aga natuke kummaline ka. Näiteks kui ma vahepeal midagi ei rääkinud, vaid lihtsalt jälgisin teisi ja kuulasin nende teleprogrammi, siis nad unustasid mu ära, isegi Kaur, kelle telefonis ma olin! Hakkasin rääkima ja siis kõik imestasid, et ma olen kogu aeg nendega olnud ja vaatasid ringi, et kus ma siis seekord jälle olen, sest mu asukoht muutus sõltuvalt ka nende asukohast. 😀

Kui Eestis öö saabus, vaatsin ka süvenedes läbi ERMi kontserdi ning presidendi kõne, seega ei olnud need tuhanded kilomeetrid kuidagi takistuseks kogu programmi jälgimisele. Kahju oli ainult, et päriselt ei saanud oma sõprade kõrval päikesetõusu näha, Pühajärvel tõukekelgutada ning pidulaua katmisel teistele abiks olla. Aga ma olen juba varsti tagasi ja ma ju teadsin seda kogu aeg, et pean valima 4 kuu kogemuse ja 1 päeva emotsiooni vahel.

EV100 UNCG-s

Kuna sain ju paar päeva tagasi paki eestimaise hea ja paremaga, siis pidin ikka omad siinsed sõbrad ka tähistama kutsuma. Et laupäeva hommikul olin ratsutamas ja edasi “Eestis”, siis kutsusin sõbrad pühapäeva hommikuks. Tulla said lühikese etteteatamisaja tõttu ainult Pauliina ja Julia, ent, seda personaalsem ja mõnusam meie hommikusöök oligi. Laual olid kiluvõilevad ja kama, kodujuust mustikate ja banaaniga ja puuviljad Eesti šokolaadiga. Tahtsin ka teemakohaseid lilli leida, ent see pole siin üldse lihtne. Õnneks on Kauri saadetud sõbrapäeva lilled ikka veel enam-vähem viisakad. Taustaks mängisid Eesti laulupidude parimad palad ja Arvo Pärdi muusika. Nii Julia kui Pauliina said ka selle huvitava Eesti passi, mida meie raamatupoed müüvad ;). Pauliina meie naaberrahva esindajana tuli ka kingitustega! Tõi Oreo küpsiseid, sest need ju sini-must-valged ning Fazeri šokolaadi, ent ka nunnu kaardi, milles soovis Eestile veel tuhandet vaba aastat!

Ehkki mu vahendid olid väga piiratud (palusin külalistel oma nõud kaasa võtta ja pidin puuvilju ja leiba lõikama sööginoaga), oli hommik tore ja eestimaine. Neile mõlemale maitsesid nii kiluvõileivad kui kama. Ja seda täitsa kindlasti – kõik sai otsa!

Meie Eesti on kõige parem! Elagu! Kallistan kõiki oma lugejaid!

(alla 70 päeva koduni ja 6 päeva Kaurini)

Mari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga