Uptown downtown

Oeh ma olen nüüd Kauri peatsest siiatulekust ja vabariigi sünnipäevast nii elevil, et kohe ei oska kuidagi ollagi! Imelik ainult, et õues 20+ kraadi on juba mitmendat päeva… Mul läheb kenasti, esimesed vaheeksamid olen edukalt läbinud (nende eest lausa kiita saanud!) ja asjatan mitmel rindel. Mulle meeldib, et mul on rohkem aega endale, aega mõtisklemiseks ja kasvõi lihtsalt internetis erialaseks surfamiseks ning väiksemateks kõrvalprojektideks.

Täna sain emmelt-issilt-Trintsikult paki ka, nii sinimustvalge ja üllatusliku, et meel läks kohe härdaks. Ei olekski arvanud, et vürtsikilud nutma ajavad, aga näed ajavad.

Charlotte

Pühapäeval käisime naistega naaberlinnas Charlotte’is. Linnas iseenesest elab kuskil 800 000 inimest, ümbruskonnas üle 2 miljoni, ent kuidagi on linn võidelnud end riigi suuruselt kolmandaks finantskeskuseks New Yorki ja San Francisco järel. Veidi naljakas linn oli. Näiteks sinna sõites vaatasin gps-lt, et peaksime olema oma sihtkohast, mis oli pandud täiesti kesklinna, 10 minuti pärast, ent olime alles täiesti kiirteel ja ühtegi linna polnud isegi paista. 10 minuti pärast olime aga tõesti kesklinnas. Ja ka linnas ringi kõndides oli näha kesklinna kõrghooneid, ent ümberringi justkui polnudki midagi – mul tekkis küsimus, et kus need inimesed siis kõik elavad… Aga ilmselt oli see kant nii kavalalt künklik, et näha oligi parasjagu vaid oma vahetut ümbrust.

Läksime esmalt sellisele siseturule või söögi- ja käsitööputkakestega turule, kus oli pühapäeva hommikule kohaselt väga mõnus melu, jõime kohvi, kohalikud ümberringi nautisid ka ilusat ilma ja oma pannkooke/burgereid ning aega perega. Edasi jalutasime lihtsalt kesklinnas ringi. Linn oli väga puhas ja ilus, peaaegu igal tänavanurgal oli vähemalt üks purskkaev, ent ikka oli päris kummaline, sest inimesi polnud peaaegu üldse – võibolla pühapäeva kui puhkepäeva tõttu ja kuna nende kesklinn on ikkagi ärilinn, mitte nunnu vanalinn nagu meil Euroopas, siis neil polegi sinna pühapäeviti asja. Teiseks muidugi nagu ma juba ka mainisin, tundus, et seal kõik elamurajoonid olid kuskil kaugemal ja seega suurlinnale omast jalakäijate voogu ei olnud juba seetõttu, et nad lihtsalt liiguvad autodega. Seega oli meil hea ja turvaline ja rahulik jalutada ning sooja päikest nautida. Lõunatasime BBQ restoranis ning enne ärasõitu käisime vaatasime veel ka University of North Carolina at Charlotte ülikoolilinnaku üle. Minu meelest on Greensboro ülikoolilinnak märksa nunnum – kompaktsem ja jalakäijasõbralikum! Ülikooli lähedal oli ka üks “matkarada”. Saime mööda puidust silda alla kilomeetri käia ja siis tagasi tulla, sest see oli kogu rada. Ent nägime selle aja jooksul vähemalt 10 kitse, vähemalt 20 oravat ja hulgim linde. Oravad on ka ülikoolilinnakus kõikjal, ükskord näiteks blogisin ja orav jooksis minu toa akna tagant mööda, seega isegi meie ühika sisehoovis on nad omale koha leidnud. Muideks vaatasin selle jutu peale kohe õue ja praegu näen seal ühte üleni punast pisikest lindu, näeb väga eksootiline välja!

Kuna meil on nüüd jälle imeliselt soe nädal, siis käisin teisipäeval ka Greensboro kesklinnas (downtown) jalutamas. See on ikka kummaline, kuidas enne siia tulemist vahetusüliõpilaste programmijuht soovitas meil Kauriga minna kindlasti Greensboro kesklinna külastama. Me jalutasime seal ühel õhtul pool tundi ja ei leidnud mitte midagi huvitavat. Seekord oli ilm soojem ja seega jalutada mõnusam, ent tegelikult ei ole seal jalutajale ikka väga midagi – ikka peamiselt äri- ja valitsushooned. Leidsin vaid 2 armsat käsitööpoodi ning külastasin nüüd juba teist korda ka linna kuulsamat juustukookide kohvikut, kus on ka väga hea kohv! Tegelikult on veel paar pruulikoda ka oma baaridega, ent see on küll kõik – kindlasti jääb Tartule, võibolla isegi Otepääle alla!

Teadus

Olen hästi paljust ja ebaolulisest rääkinud, kuid oma siinset teadustööd pole veel vist kordagi maininud. Selleks on mitu põhjust. Esiteks on see natuke personaalsem, ehk et avatud blogis ju päris kõigest ei saa rääkida ega pilte panna. Teiseks on mu siinse teadustööga olnud natuke ligadi-logadi kah.

Algus oli väga uhke – mulle anti arvutiga koht laborisse laua taha, öeldi isegi, et ma omale kaitseprillid ja laborikitli valiksin ja telliksin, lubati võtit. Kuna ma kitli võtsin Tartust kaasa ja mulle tundus mõttetu neljaks kuuks prille tellida (küsisin lihtsalt mingeid vanemaid oma kasutusse), siis neile pakkumistele ütlesin ära. Arvutiga koht ei ole ka nii tore, sest esiteks on arvuti niii aeglane, et peale eksperimentaalsete andmete kogumise (selleks vaja kindlat programmi) ma sellega midagi ei tee, pealegi on mul ju enda arvuti. Ja kuna siin on need töökohad prooviettevalmistuslaboris, siis on seal ka külm ja müra ja seega ma pigem eelistan töötada kuskil mujal, kas keemiahoone mõnes õpiruumis/raamatukogus/kodus. Olen ju alati olnud kodusõppija, seega see pole midagi eriti uut mu jaoks. Võtit ma ikkagi pole ka saanud, aga kuna mul pole seda ka väga vaja, sest keegi on üldjuhul laboris, kui ma sinna tahan minna ja neljaks kuuks seda eraldi teha pole mõtet, siis ma ei kurda ka selle üle.

Aga probleemne on olnud pigem mu roll siin. Mulle öeldi kohe alguses, et võiksin hakata töötama koos Betyga. Bety on 2. aasta doktorant ning tegeleb massispektromeetri fundamentaalse uurimisega, mis on minu kogemustele tõesti kõige lähedasem teema selles grupis. Bety on väga tore ning meie lähenemine katsetele ja laboritöö põhimõtted on küllalt sarnased. Ent kui me käisime oma esimesi tulemusi tema juhendajatele näitamas, siis ma sain aru, et see projekt natuke lonkab – kõigil kolmel oli selles oma nägemus ning ehkki kõik tahtsid vastust enam-vähem samale küsimusele, oli kõigi lähenemine väga erinev. Ja seega me olema siin alustanud mitmeid erinevaid katseid, ent mitte ühegagi päris lõpule läinud ja seega ma tunnen, et meil ei ole olnud päris head süsteemset lähenemist.

Kuna Betyl oli vahepeal ka oma senise doktoritöö atesteerimine (seni tehtu kaitsmine) ja komisjoni meelest ei olnud ta oma eesmärke täitnud, siis olid ka Betyl väga keerulised ajad, mil ta pidi mõtlema, kuidas jätkata. Kuna ta tundis, et see, kuidas tema oma teadustööd näeb, ei ühti juhendajate omaga, otsustas ta hoopis keemia vahetada matemaatika vastu. Kuna ta ka praegu võtab matemaatika aineid, siis sisuliselt peab ühe aasta veel tegema ning saaks matemaatika magistrikraadi. Ent minule oli see ligadi-logadi aeg, sest Betyl võttis sellise raske otsuse tegemine üle kahe nädala ning kui ta oli otsuse teinud, siis ma ei saanud aru, kuidas ja kas ta siis praeguse semestri jätkab. Ent nagu ikka, tuleb keerulistes olukordades inimestega suhelda ning seega võtsin ühendust professoriga, et küsida, kuhu ma selles olukorras maandun ning sain kinnituse, et Bety jätkab selles grupis juuni lõpuni, seega minu siinoleku aja saame me endiselt sama projektiga jätkata. Otsustasin siis, et võtan natuke eestlasliku jonnaka hoiaku ja panen kõik senitehtud eksperimendid paberile korralikult kirja ning teen plaani järgmisteks katseteks ning hakkame sellega lihtsalt hooga pihta. Sest minu siinoldud ajast saab ju kohe pool läbi! Tahaksin ikka mingeid tulemusi ka saada, mitte lihtsalt iga kord laboris kalli masinaga mängida.

Sellegipoolest ma ei saa kurta, sest ma olen seeläbi saanud väga hea kogemuse. Ma saan iganädalastest grupiseminaridest osa võtta, kus kuulen teiste teadustöödest ning ma näen, kuidas siin noored teadustööd teevad. Lisaks tulevad suure riigi eelised välja ka keemiaosakonna avatud seminaridelt, mis toimuvad kolmapäeviti ja reedeti. Kolmapäeviti teevad artikliettekandeid doktorandid ning reedeti on alati külalisesineja. Vahel on see mõni meie ülikooli professor, tihti aga külalisprofessor teistest ülikoolidest või asutustest. Kõik need ettekanded on väga harivad ning lisaks ka motiveerivad, sest esinejad räägivad esmalt ka oma taustast ja sellest, kuidas nad oma erakordse teadustööni on jõudnud.

Kõige motiveerivam on mu USA kogemuse puhul vist siiski see, et ma näen, et minu elul ja võimalustel ei ole häda midagi, nad on lausa suurepärased! Ise tuleb vaid tööd teha ning hakkaja olla ning maailma on võimalik paremaks muuta ka elades Otepääl ning õppides Tartu Ülikoolis! Ma ei ole selles ka varem kahelnud, ent nüüd on see veel selgem!

PS! Esimesi õitsvaid nartsisse nägin 17. veebruaril. Paar päeva tagasi olid juba ka tulbid maa seest väljas. Täna kohtasin ka selle aasta esimest kärbest.

Armastan sind, Eesti!

Mari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga