Vabandust, vabandust, vabandust

Täna on 21 kraadi ja päike, see on soe! Tegelikult sajab viimasel ajal väga palju vihma ja nii kaugele kui ilmateade midagi lubab, on see ikka 80% ulatuses vihmane. Aga see ju tähendab, et kevad saab tulla! Olen juba mitu nädalat näinud ümberringi väga palju märke kevadest, aga alles täna pistis päike nina välja ja sain pilte teha.

Siin tuleks varsti hakata juba muru niitma! Ausalt öelda ma ei saa siinsest taimestikust eriti aru, enamus puid-põõsaid on võõrad ja need, mis on tuttavad, käituvad hoopis teisiti. Näiteks on võõrasemad peenardes olnud vist sellest ajast, kui ma siia jõudsin, aga nad olid kogu aeg närtsinud ja koledad. Ma olin pettunud, et miks neid siis ära ei koristata, aga nüüd on kõik äkki ilusate värskete õitega – no ei saa aru! Ma ei ole siin kordagi ühtegi aednikku näinud ja istutuskohta jälgides ei saaks nagu öelda ka, et uued taimed on pandud. Juu siis on siin võõrasemade aeg sügisest kevadeni või midagi sellist!

Sõbrapäev

Ehkki Ameerika on täis valentinipäeva, pakkusin mina tüdrukutele välja, et peame sõbrapäeva – nii nagu meil Eestis ikka kombeks. Läksimegi oma naistepundiga kinno! Kuna enamustel meist olid ka selle nädala eksamid teisipäeval-kolmapäeval, siis see oli nii hea lõõgastus neis mõnusates tugitoolides.

Naistega käisime ka paar nädalat tagasi SuperBowli vaatamas. Aru küll midagi väga ei saanud, aga seltskonda ja pubi nautisime ikka, pealegi saime laua ju lausa esireavaatega!

Pühapäeval algasid ka Hiina Uue Aasta pidustused uhke galaga. Tantsiti, lauldi, loeti luuletusi ja tehti teatrit, paraku aga kõike tõlkimata, seega me Juliaga (Saksamaa) tulime poole pealt ära. Ometi oli võimas, kui suurelt see ette oli võetud – toimus ju kõigest kooli auditooriumis, ent kleidid-kostüümid-etteasted olid uhked. Saal oli ka täis, niiet tundub, et kohalik hiina kogukond on päris suur.

Kingitused ja vabandused

Arutasime eile enne kino, et ameeriklased on ka väga kinkimisaltid. Kingitusi tasub teha kogu aeg, aga eriti muidugi kui on valentinipäev või mõni muu tähtpäev. See haakub ka nende “ülima viisakusega” – ma lihtsalt ei saa aru, miks peab kogu aeg ette ja taha vabandama – näiteks kui mina kellegi liikumistrajektoori kogemata lõikan, siis tema kohe vabandab – no ja mis mina siis nüüd pean tundma? Ja siis veel uste lahti hoidmine, mis on iseenesest ju tore ja meilgi viisakas, aga mitte nii, et ma olen alles 20 meetri kaugusel ja siis tema juba hoiab mulle ust lahti – paratamatult ma teen siis ju viimased meetrid joostes. Ma ei oleks üldse kuri, kui ta ei hoiaks mulle ust lahti, saaksin sellega mõne sekundi pärast ka ise hakkama! Kultuurilise eripärad!

Ja lõpetuseks – lisaks sellele, et meil ühikas muudkui hästi palju üritusi toimub (ma pole veel ühelegi jõudnud), on kõigi uksed ka pidevalt temaatiliselt dekoreeritud. Praegu oleme olümpia-lainel! Paraku on aga kõik mulle huvitavad olümpiaalad keset ööd… Curlingut ja skeletoni saaksin normaalselt vaadata õhtuti, aga laskesuusatamine ja kahevõistlus on kõige magusamal uneajal…

Varsti jälle!

Mari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga