Mis on matkamine?

Mu elu on siin nüüd küllalt rutiinseks muutunud kooli, labori ja trennide osas. Loomulikult oma vabade päevadega teen parasjagu seda, mis kõige põletavam – õpin eksamiks/kontrolltööks, teen “Eesti asju”, seiklen ise ümbruskonnas ringi või haaran igast võimalusest sõpradega midagi teha. Olen viimaste nädalate jooksul käinud mitmes Ameerika kodus või ameeriklastega nende oma söögikohtades, samas enamuse ajast veedan ikkagi rahvusvahelise seltskonnaga, sest me lihtsalt mõistame üksteist paremini. Nagu me täna prantslannaga sattusime väga kirglikult rääkima oma korterikaaslastest – sellest, kuidas me nende järel tulesid kustutame ja enne pessu minemist peame vannituba koristama või kuidas me kogu aeg ruloosid lahti keerame, et päikest tuppa lasta. Asjadest, mis on meie jaoks nii elementaarsed, kuid millest meie kummagi korterikaaslased ei tundu hoolivat. Soomlastega on muidugi veel hoopis klass kõrgem tase – Pauliinaga me mõistame üksteise mõtteid poolelt sõnalt ja see on maru hea tunne, sest enamasti ümbritsevad mind inimesed, kelle sõnade või käitumiste tagamõttest ei saa ma alati aru.

Samas olen sel nädalal ka hästi palju meie California reisi planeerimisega tegelenud. Sain palju abi oma laborikaaslaselt Cassylt, kes on Kuldselt rannikult pärit ning panin tema, Jaanuse ja Piia ning Karini soovituste põhjal plaani ning majutused paika. See tuleb fantastiline! Muidugi juba üksnes fakt, et me Kauriga kokku saame, teeb reisi eriliseks! Loodame, et märtsi algus meid ka ilmaga poputab!

SpartanAlert

Nüüd on see siis juhtunud, kaks korda. Esimene – olin oma kolmapäevaõhtuses loengus, kui järsku tekkis suurelt õppejõu arvutiekraanile hoiatus “SpartanAlert …”. Kõik said ka sõnumi, et ühes ühikatest on toimunud rööv ja palutakse sellest piirkonnast eemale hoida. Läksime tunniga edasi, tuli veel üks teade ekraanile ning tunni lõpuks olime saanud veel ühe sõnumi ning meili, kus teatati, et ühes kindlas ühikas on toimunud rööv, kahtlusalused on relvastatud ning lisatud oli ka nende kirjeldus koos pildiga, kuid öeldi, et otsingud käivad. Kuna oli hiline aeg, siis oli küllalt kõhe koolist koju minna, aga hoidsin suurematesse gruppidesse ning tegelikult oli linnakus väga palju rohkem ka politseiautosid näha, turvasid mitme nurga peal. Mõne aja pärast saadeti uus teade, et oht on möödas ja kahtlusalused olid ühikast ning kooli territooriumilt lahkunud. Aru ei olnud saada, kas nad saadi ka kätte või kinnitati lihtsalt turvakaamera salvestiselt, et on lahkunud. Teine – keset päeva tuleb teade arvutiekraanidele, telefonidesse, meilile, et ühes koolihoones on toimunud rünnak naise vastu. Mõne aja pärast lisatakse, et pussitamine. Jällegi ma kõndisin sellest piirkonnast mööda, sest see kattus mu marsruudiga ning seal liikus väga palju inimesi. Tundus maru kahtlane ja kõhe, et kuis nii päise päeva aal. Paar päeva hiljem aga tuli teade, et pussitamist ei olnud toimunud, see oli kellegi valehäire. Valehäire tegijat olevat karistatud. Igatahes kuna teated tulevad ka Facebookis UNCG politsei lehele, siis on kommentaariumis näha, kuidas lapsevanemad on väga kurjad ning tahavad teada, kas see ongi ülikoolides tavaline või nagu neile tundub, juhtub siin ikka liiga palju kurja. Ja vastuseid on igasuguseid, seega kes teab. Ma usun ka seda, et kui igast juhtumist kohe kõigile teade saadetakse, eks see ka natuke paisutab seda hirmutunnet, ent ega see ikka normaalne ei ole.

Seadused

Kusjuures seksuaalkuriteod või väärkohtlemine on siin vist ikka väga suur probleem (võib-olla on Eestis ka, aga sellest ei räägita). Iga uus tudeng peab läbima kaks e-koolitust teemadel Alkohol ning Seksuaalkiusamine. Vahetusõpilasena pidin ainult seda teist täitma, kuid see oli ikka tõsine kursus, võttis aega üle kolme tunni! Iseenesest oli väga atraktiivselt üles ehitatud – loengud olid vaheldumisi interaktiivsete ülesannete ning räägiti nii seksuaalkuritegude ärahoidmisest, äratundmisest kui ka näiteks sõbra aitamisest, kui tema on olnud ohver.

Selle kursuse alguses oli aga küsimustik, kus lihtsa soo määramise valikvastuseid oli nii palju, et ma pean seda teiega jagama. Mis siis teie praegune sugu on – kas midagi väljapakututest või hoopis miskit muud?

Muide alkoholiga seoses võib siin karistada saada ka see, kes hoiab alkoholi toas, kuhu võib ligi saada ka mõni alaealine (toakaaslane). Samuti ka siis, kui viibida tänaval grupis, kus mõni alaealine tarbib alkoholi – seega parem ei tasu võõraste inimestega linnas suhtlema hakata, sest äkki nad on alaealised, võibolla on nad joobes või peidavad põues alkoholi ja siis võib ka kõrvalseisja süüdi jääda, isegi kui ta ei tea, kas nood teised olid alaealised või kas neil oli põues alkohol. Alaealine alkoholi tarbimise mõistes on alla 21-aastane noor.

Võrdsed võimalused

Veel üks väga suur erinevus meie ja USA kooli vahel on see, kui palju on siin näha puudega inimesi. Juba enne USAsse jõudmist sain oma vastuvõtudokumentidega kaasa ka juhised, kuidas võtta ühendust osakonnaga, kes koordineerib õpiabi – aitab luua spetsiaalseid tingimusi õppimiseks ja kursuste läbimiseks. Näiteks eksamite läbiviimine üksinda/pikema aja jooksul, tugiisik märkmete tegemiseks, erinevad võimalused pimedatele ja kurtidele jne. Iga päev näen linnakus ratastoolis/pimedaid/muu puudega tudengeid.

Lähme matkama või lähme metsa?

Täna aga käisime ülikooli Outdoor Adventures osakonna korraldatud “Lumiste vaadete matkal Roan Mountains Rahvuspargis”. Juba nädala algusest alates lubas tänaseks lausvihma ning paraku see ilmateade täna hommikuks ka ei paranenud. Greensboros ladistas mis hull ning teel matkale ka. Teoreetiliselt pidi see olema väga kaunite vaadetega matk, ent ega ilmale vastu ei saa ja meie kõndisime enamuse rajast paksus pilves lõikava tuule käes. Kuna see enamus oli mäeharja mööda, siis oli eelmiste päevade päike sealt lume ja jää sulatanud ja vihm mõnusa mudamülka tekitanud. Matka algus- ja lõpuosa oli aga metsa vahel ning seal oli matkarada pesuehtne liuväli. Üldiselt oli päris kummaline päev, sest hommikul kell 6 oli juba väljumine ning sõit sinna kestis 4 tundi, sest GPS juhatas meid mäkke esmalt vahvat metsarada pidi, mis muutus aina kitsamaks ja käänulisemaks, niiet ühel hetkel jäime sinna mutta kinni. Õnneks saime ikka tagurdades välja ka, ent mul oli küll hing täitsa kinni, sest ehkki see Outdoor Adventures osakond kõlab vägevalt ja väga professionaalsete matkajatena, siis tegelikult oli mul küll reisi jooksul tunne, et mõni praktiline looduses hakkamasaamise kogemus on mul küll rohkem. Kasvõi see, et mudalompi ei tasu autoga seisma jääda, vaid sellest tuleb ühtlase hooga läbi sõita, et jää asemel tasub kõndimiseks otsida lahtist lund, mis natuke talla all pidurdab ja nii edasi. Õnneks saime aga end ilusti ümber keeratud, nägime seejuures ka kahte kitse ning leidsime ka õige tee matkaraja algusesse.

Juba matkale registreerides pidime täitma tervisetõendi ja saime kaasa lehe, kus oli kirjas kõik oluline, mis matkale kaasa võtta. Mäletan, et juba siis mõtlesin, et nüüd pakuvad küll üle – see ju ainult päevamatk ja nad ise kinnitasid, et see on lihtne, et kõik saaksid osa võtta. Matkaraja alguses oli meil ka veel tutvustus- ja reeglitering, kus kuulsime, et rajalt ei tohi kõrvale astuda ja prügi maha visata ja vett tuleb juua ja villile tuleb plaaster peale panna ja nii edasi. Selleks hetkeks ma juba arvasin, et juu tuleb suurem ronimine siis, ent kõige lõpuks öeldi, et matk on edasi-tagasi maksimaalselt 4,5 miili (7 km), kuid kuna me jõudsime hiljem, siis teeme vähem. Ja siis ma mõtlesin, et me Eestis ei kutsuks seda isegi matkaks mitte, see oleks minu pere kontekstis lihtsalt pühapäevane “lähme metsa/lähme Voorekale/lähme jalutama”.

Esimene matkaosa oli aga tõesti metsa all ja täielik liuväli, ent raja kõrvalt (tegime möönduse ja seekord ikka tohtisime rajalt maha astuda) oli täitsa võimalik liikuda. Paraku aga liikusin liiga kiiresti, niiet sattusin “juhtidest” ettepoole, kes kohe palusid mul seisma jääda ja küsisid, et kas ma matkan palju või kõnnin lihtsalt kiiresti. Ma nagu ei osanud midagi kosta, sest ma ei liikunud kohe kindlasti kiiresti ja ei ole nüüd teab mis matkaja ka, aga tegelikult saan aru, ma ju olen õppinud lumel kõndima ja tasakaalu hoidma väiksest saadik.

Kui jõudsime lagendikule, siis tuul lõikas ja vihma küll ei sadanud, aga pilv ise on teaduspärast päris niiske. Sõime võimalikult varjulises kohas lõunat ja ohutuse huvides keerasime tagasi, ei hakanud uuest lumisest nõlvast üles kõndima. Tegelikult olin nõus, nähes teiste oskust lumel ja jääl hakkama saada, samas lapselikku uudishimu siiski oma võimeid just jääl liikumisega proovile panna, usun, et tagasiminek oli õige otsus. See aga tähendas seda, et pärast 4-tunnist bussisõitu matkasime koos lõunaga alla 3 tunni (ja alla 5 km) ning sõitsime 3,5 tundi koju tagasi. Võibolla oleksin Eestis sellise asja peale isegi tusane, aga siin on päris hea vahel linnaku territooriumilt välja saada. Pealegi veetsime siiski aega värskes õhus end liigutades!

Sel nädalal rentisin omale isegi korraks auto, et linnas ringi sõita ja teatud poodides käia, sest tol päeval kui poeplaanid olid, kallas jällegi vihma. Uskumatu, aga kuidagi nii vabastav oli, ma liikusin kiiresti ja kaugele ja sinna kuhu tahtsin!

Tänane vaade võrreldes sellega, mis ta võinuks olla (kui rohelus välja arvata).

Selle 1680-meetri sildi, udu– ja lombipildiga soovin teile rõõmsat algavat sünnipäevameeleolu!

Mari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga