Esimene farewell

Väga kummaline, aga juba pidin esimesele USAst saadud sõbrale kõik head soovid kaasa panema ning kohtumiseni ütlema. Felix, kes oli siin viis kuud praktikal ettevõttes Center for Creative Leadership, läheb homme koju tagasi. Huvitaval kombel oleme me aga tema seltskonnaga selle kahe nädalaga, mil üksteist tunneme, jõudnud nii palju aega koos veeta, et tundub, nagu tunneksime üksteist juba mitu kuud. Homme (täna) saab täpselt 4 nädalat Greensboros ja koduni on alla 100 päeva. Alloleval pildil ongi meie vahva väga rahvusvaheline seltskond (Eesti, Soome, Saksamaa x3, USA x7, Indoneesia, Kongo, Hiina, Singapur, Portugal, Hispaania). Felix on see, kel pöial püsti.

Ja meil on lõbus! Naerame Emayaga (Singapur) selle üle, kuidas ta paneks oma koerale Ja Wahnsinn nimeks. (Väike nupuke mulle endale hiljem meenutamiseks).

Loengud

Enamik vahetusüliõpilastest kurdab esimesest nädalast alates, kui palju kodutöid neil teha on vaja ja kui erinev see kõik nende koduülikoolist on. Pean tunnistama, et mul oli siiani küllalt lohva ja tegelikult loengutes ongi väga lohva, kuid kodutöid on nüüd pea igaks loenguks ning kolmapäeval on ka esimene kontrolltöö. Mitte et mul oleks midagi pideva õppimise vastu, kuid üks mu kahest ainest on küll selline, kus me loengus ei jõua väga midagi asjalikku teha, sest õppejõu tempo on nii aeglane, ent kodus peame lugema mitu õpiku peatükki. Ka need kodutööd ei ole tegelikult üldse keerulised, kuid aega võtavad siiski üksjagu. Üldiselt tundub, et tudengite keskmine tase on madalam kui meil ning ka õppetöö maht meie omast väiksem (peamiselt seetõttu, et me jõuame loengutes nii vähe edasi minna). Eriti ehmatasin, kui ühes loengus õppisime Exceli kasutamist – kuidas kasutada AVERAGE, SLOPE, INTERCEPT funktsioone, see oli natuke nukker. Samas ma ei ole päris aru saanud, mis aasta üliõpilased nad on, aga enamus tundub olevat meie mõistes bakatudengid, ehkki nende ainete kood näitas, et need on baka ja magistri vahepealse tasemega ained. Samas meil olid teisel aastal analüütilise keemia praksid ja ma ei mäleta, et excel oleks kellelegi probleeme valmistanud.

Spordihoone

Kuna õppida on palju, siis mõtlesin, et teen seekord vähese teksti ja ohtrate piltidega sissekande, kuid nüüd olen ikka lobisema kukkunud. Ma küll muudkui räägin spordihoonest, aga pole sellest õieti pilte veel pannudki, siin nad on.

Spordihoone ronimissein on iga päev avatud ja ma olen seal käinud juba umbes viis korda, väga lahe on – rajad väljakutsuvad ja juhendajad motiveerivad. See on osa outdoor adventures osakonnast, kes korraldab ka mitmeid matku ja väljasõite nädalavahetuseti. Väljasõidud küll enamasti maksavad, kuid hinnad on 10–70$ ühe-/kahepäevase väljasõidu jaoks ja need sisaldavad enamus toidukordi, transporti ja matkagiidi ning ka mõningat varustust. Ma broneerisin omale koha järgmiseks laupäevaks loodetavasti lumisele matkale mägedesse ning 24. veebruariks ratsutamise kohalikus rantšos, et nautida EV100 looduses ja loomadega.

Kossuväljakuid on suurel platsil kolm, ent majas on neid veel umbes 4. Ja pildid peal on enneolematult tühjad väljakud, enamasti on mängud täies hoos. Jooksurada asub teisel korrusel osaliselt ümber nende kossuväljakute, pildil on näha see rõduga piiratult.

Jooksurada on 1/8 miili pikk, kolmel päeval nädalas joostakse seda päripäeva ning ülejäänutel vastupäeva. Rajal on kahes kohas kella näha ja mina pole veel seal käinud nii, et rada oleks liiga hõivatud. Mulle tundub, et kohalikele meeldibki rohkem jõudu teha kui südant treenida.

Nõnda on igas maja nurgas natuke masinaid ja matte. Tõesti, igaüks leiab oma!

See on natuke suurem masinaplats ja selline nurk on kahel korrusel, lisaks on hoones ka poksisaal, matisaal, squashi väljak.

Rühmatreeninguteks on saale kokku 4, lisaks spinninguruum. Need on üldiselt ka mõnusad ja valged ning varustus on loomulikult väga hea.

Ja ujula näeb välja selline! Sulistamise osa ning ujumisbassein on eraldi. Olen seal näinud ka päris palju lastetrenne, seega ilmselt kasutatakse seda üle linna. Ujula juures on ka saun, mida vist korra mainisin. Paraku aga pärast esimest külastust ma sinna tagasi ei kipu. Iseenesest oli saun ilus ja uus ja klaasustest oli kena vaade, isegi soe oli, ehkki kõik kerisekivid olid vähemalt pooleks, kui mitte väiksemateks tükkideks purunenud. Aga… Kui mina sinna läksin, rätik ümber, siis ma tundsin end päris ebamugavalt, sest kõik teised olid trenniriietes, ainult tossud olid ukse taha jäetud. Ja kui ma sellest kultuurišokist (ja ebameeldivast paljastuse tundest) Pauliinale (Soome) rääkisin, siis ta ütles, et ta on jutte kuulnud, et seal käiakse ka trenni tegemas. Saunas.

Seega spordihoone on uhke, ilus ja uus. Näiteks seal on märksa mõnusam pesus käia kui kodus, sest dušinurgad on puhtamad ja veesurve parem. Aga see pole veel kogu UNCG sportimisvõimalus. Ülikoolilinnakus on ka jalgpalli-, Ameerika jalgpalli-, võrkpalli-, pesapalli-, korvpalli-, tennise- ja golfiväljakud (võimalik, et midagi on veel). Lisaks kuulub ülikoolile ka üks puhkekompleks koos järvega, kuhu alates 17. märtsist saab minna nädalavahetusi veetma – päevitama/kanuutama/võrkpalli mängima/matkama ja palju muud. Ka meeskonnasport on väga populaarne nagu Ameerikas ikka kombeks ja selle kogemiseks käisin juba ka esimesel korvpallimatšil oma ülikooli võistkonnale kaasa elamas. Võitsime uhkelt suures spordihoones, ah tavaline! Saime tasuta T-särgid ka, kah tavaline! Postituse tunnuspildiks on meie maskott Spartalane, kellest eelmises blogi kirjutasin. Tema oli loomulikult ka kossumängul kohal, lisaks cheerleaderid ja tantsutüdrukud, vaheajaprogramm, kingitused, kaamerad jnejne.

Ikka see ühikas

Mitte et ma kohe tahaks negatiivselt lõpetada iga kord (ja samal teemal), aga elu ühikas kohe paneb imestama. Ühesõnaga endiselt meie korteris keegi ei korista, keegi ei kustuta tulesid, keegi lihtsalt ei hooli oma ümbrusest. Lausa nii, et üks saksa tüdruk, kes ükspäev mu juurest läbi astus, küsis ka, et kas meil polegi mingit koristusgraafikut. Pidin vastama, et ei ole jah ja mina puhastan ainult ühte kraanikaussi ja peeglit, mida ma ise kasutan (tualettpotti paraku puhastan kõigi eest). Aga tuleb tunnistada, et varsti pean kõiki teisi kraanikausse ja kööki (mida mina ei kasuta) ka pesema, sest no mööda minnes on ka rõve, käsi ma nende teiste kraanide külge enam ei panekski!

Täna aga hakkas just see minu kasutatav kraanikauss üle ajama ilma. Lihtsalt hakkas mulksuma, mida ta on ähvardavalt juba ka varem teinud, aga seekord hakkas ilmselt vett järjest üles tulema, kuni ma ühel hetkel kuulsin, kuidas miskit põrandale tilgub. Maisi- ja porganditükid vee sees, selline nunnu supp. Koputasin kohe ühe korterikaaslase uksele, kes eelmine kord, kui tualett üle ajas, helistas ühika tugipersonalile. Ta aga polnud seda numbrit salvestanud ja koputas teise korterikaaslase uksele, kellel seda numbrit ka polnud. Aga too küsis, et mis juhtus ja me ütlesime, et kraanikauss ajab üle. Ja mis ta siis ütles, pakkuge? Pakkus abi/ läks numbrit otsima/ hakkas põrandat kuivatama? Ei, ütles “Aa, aga mina ei kasuta seda kraanikaussi!” ja läks oma tuppa tagasi. Kusjuures tema tuppa oleks vesi jõudnud mööda põrandat umbes 10 minuti pärast. Ja see esimene tüdruk seisis siis ka nõutult edasi ja mõtles, et hmm, mida teha! Neljas ja viies tüdruk ei tulnud toast väljagi. Mina otsisin kausse ja lappe ja kui keegi teine ikka midagi ei teinud, läksin siis tugipersonali numbrit otsima. Õnneks õhtuti on kella 7 ja 10 vahel kogu aeg keegi valvelauas, seega sain tal nööbist kinni ja tirisin meie juurde. Torumehed tulid peagi ja tõmbasid porgandid kraanikausist välja.

Sain rahus trenni minna ja mõtted tagasi rõõmsaks, kui kojutulles nägin meie vetsul silti “Out of order” (“Ei tööta”). Täiesti uskumatu, see korter ei ole normaalne (tualettpott ajab juba teist korda üle). Väidetavalt olla mu austraallasest korterikaaslane sel teemal kellelegi helistanud, aga ühtegi torumeest pole tunni aja jooksul tulnud, seega tuleb vist jälle hakata sehkendama. Loomulikult olin enne trenni minekut ühes kraanikausiga ka vetsupoti just puhtaks pesnud, jess!

Aga et lõpp oleks ikka rõõmsam, siis Spartalane sai teile juba esitatud, siin on ka meie esimene maskott Minerva.

 

Õnneks on mu voodi põrandast hulga kõrgemal, seega ma öösel vähemalt veeuputusse ära ei upu!

Mari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga