Ronisime kevadesse

Jah, lumepäevad on nüüd möödas. Eelmisel nädalal olid loengud tühistatud kolmapäeval, neljapäeval ja reede hommikul ja kuna esmaspäeval oli püha, üsiis mul ei olnudki ühtegi loengut terve eelmise nädala jooksul. Ootasin vaid, et kevad tagasi tuleks. Ja tuligi! Juba laupäeval oli 11 kraadi ja pühapäeval ligi 20. Tuleb muidugi mainida, et täna õhtul oli jälle ainult umbes 3 kraadi ja ööseks lubab ka miinust. Kuna täna oli külm tuul, siis surusin vist lõua salli sisse ja kõndisin silmad maas ringi kuni ühel hetkel läks suu kõrvuni ja hakkasin peaaegu hüppama! Vaadake, see on ju puhta kevad:

Rahvusvaheline laupäev

Laupäeval kutsusid mind mu saksa (Julia, Felix) ja soome (Pauliina) sõbrad ühele rahvusvaheliste tudengite koosviibimisele. See oli kohalike elanike korraldatud pitsaõhtu, kus oli väike grupp ameeriklasi ja ligi 100 rahvusvahelist tudengit umbes 25-st riigist. Me kõik mahtusime ära ühte ameerika kodusse, aga see ei olnud mingi probleem, sest see maja oli suur, suur, suur, suur, suur! Väga avardav oli viibida nii eripalgelises seltskonnas ja samas olla kuidagi nii hoitud, sest kõik need ameeriklased olid nii helded ja sõbralikud ning kogu rahvusvaheline seltskond samal ajal tänulik, elujanune ja eripalgeline. Oh ja peo lõpus ilmus kuskilt üks näljane kuldne retriiver välja, kes kõik mahakukkunud singitükikesed ahnelt üles leidis. Kuidagi tuttav pilt oli. 🙂

Teine inimene, kellega seal rääkima hakkasin, sattus olema filipiinlasest keemiatudeng, kes peaaegu oleks tulnud Tartusse EACH programmi magistritudengiks. See oli lihtsalt nii müstiline! Teine soome tüdruk (Susanna) küsis minult ühel päeval: “Kas sinult ka küsitakse, et mis linnast sa pärit oled, ehkki seda ju ei teata nagunii?”. Ma paraku pidin ta välja naerma, sest peaaegu kellelgi pole õrna aimu sellestki, kus mu armas riik asub enne kui ma ütlen, et Soomest lõunas, rääkimata siis, et mõnda Eesti linna teataks. Ja siis tol õhtul ühes Põhja Carolina linna ehtsas ameerika kodus on keegi filipiinlane mul kogemata vestluspartner, kes ütleb mulle “Tartu ja professor Ivo”.

Ta aga ikkagi ei tulnud Tartusse õppima, sest meilt oleks ta saanud “kõigest” magistrikraadi. USAs on aga selline süsteem, et pärast baka lõpetamist võivad nad astuda kas magistrantuuri (kestab 2 aastat ja saadakse magistrikraad) või otse doktorantuuri (kestab 4 aastat, aga saadakse doktorikraad, kuid töö on intensiivsem, sest läbima peab ka nö magistrimahus aineid). Ühesõnaga on siin väga noored doktorikraadiga teadlased ja need, kes on minu laboris nö doktorantuuri teisel aastal, on tegelikult minuga täpselt sama kaua õppinud.

Matkapäev

Pärast mõnusat laupäevaõhtut oli meil pühapäevaks planeeritud matkapäev ja see oli imeline, seega töötas mu nädalavahetus täieliku motiveerijana ja veel kolmapäeva õhtuks ei ole see energia raugenud. Läksime 11 inimesega Greensboro lähedale (veidi üle tunni autosõitu) Hanging Rock Mountain loodusparki matkama. Nime on park saanud oma ühe “rippuva” kivi järgi, millega on võimalik teha petekaid pilte, nagu ripuks kuristiku serval. Seekord ma neid pilte ei teinud, kuid ma tahaks sinna rohelise loodusega veel minna!

Pildil on ülevalt vasakult: Emaya (Singapur), Juan (Hispaania), Nathan (USA), Fani (Indoneesia), Yunshan (Hiina), Mari (Eesti), Julia (Saksamaa), Pauliina (Soome), Felix (Saksamaa), Stephanie (USA), Maggie (Portugal).

Päeva tegi imeliseks kõikide heade asjade kokku langemine. Esiteks on ju pühapäevad üldse mõnusad, teiseks oli järsku 20 kraadi sooja, kolmandaks oli see park nii lummavalt ilusate vaadetega, neljandaks oli seltskond väga hea huumoriga ning viiendaks otsustasime väikse seltskonnaga minna tippu natuke teist rada pidi, mööda kive ronides. Kuna meil oli üks kohalik kaasas, siis ta oli seda “rada” aasta aega tagasi käinud. Selle raja leidmine võttis algul päris palju aega ja siis kuuekesi järjest kitsaid orgusid mööda pugemine ning järskudest kivikamakatest üles ronimine võttis ka päris palju aega. Seda enam, et enne igat järgmist suuremat ronimist tuli üksteist motiveerida ja toetada. Aga kui me olime päris viimase lõigu juures sai ratsionaalsus minus võitu ja ma läksin tuldud teed tagasi (ehkki suurtelt kividelt alla saamine võib vahel olla raskemgi kui üles ronimine!). Viimane lõik oli nimelt kaks märga kaljuseina üksteisest 1-1,5 m kaugusel ja sealt tuli tõesti üles minna nii, et selg oli surutud ühe seina vastu ja jalad teise vastu ning siis tasapisi kordamööda neid natuke ülespoole nihutada ja nii umbes 3 meetrit. Seda võis juba nimetada rock climbing‘uks, kuid turvavarustust meil ju polnud. Poisid üritasid mulle küll pärast selgeks teha, et ma oleks sellega ilusti hakkama saanud, sest see polnud kindlasti raja kõige raskem ronimine ja ma enne sain kenasti igalt poolt ilma abita üles, aga ma üritasin neile vastu selgeks teha, et ehkki lihtne, oli see ka kõige ohtlikum osa – väike jalalibastus oleks mind nende kahe kaljuseina vahelt uuesti alla kukutanud. Seega ma ei kahetse midagi ja sain tunda adrenaliini, nägin ägedaid vaateid ning jõudsin koju tervelt tagasi ka. Need umbes 10 sinikat on ju normaalne matkapäeva osa?

Olin veel õnnelikum, kui kuulsin eile Bety (mu laborikaaslane, kellega koos töötan) käest, et tal oli eelmisel semestril olnud mingi kõhuvalu terve öö otsa ja kui see järgmisel päeval jätkus, läks ta ülikooli haiglasse vastuvõtule. Sealt aga saadeti ta edasi EMOsse, sest kardeti, et probleem on pimesooles. EMOs aga selgus, et pimesoolega on kõik korras ja see oli tavaline kõhuvalu. See teadmine (EMO külastus) maksis aga talle 2000$ hoolimata sellest, et ta niigi maksab nelja kuu eest 1700$ tervisekindlustust. Ma üritan neist USA tervishoiuteenustest igal juhul eemale hoida, isegi kui mu kindlustus peaks kõike katma. (Tegelikult see muidugi ekstreemsusi ei kata, seega kaljude vahel end vigastades oleks ikka lisaks tervislikule plindrile ka rahalises plindris olnud.)

Igatsen kodu vaikust

Nüüd on korteris elu kuidagi rohkem käima läinud või panen ma seda lihtsalt rohkem tähele. Igatahes on mul üks korterikaaslane, kes on muidu vaikne nagu hiireke, aga suudab mind ainsana närvi ajada 😀 , ta lihtsalt ei arvesta teistega! Esiteks olen ma vist välja peilinud, et tema on põhisüüdlane selles, et meil korteris kogu aeg kõik tuled põlevad. Mis sellest, et iga lüliti juures on kirjake palvega elektrit kokku hoida! Ehk kui mina lähen magama ja pesen hambad ära ning kustutan enda järel tuled, aga tema peseb hambaid alles pärast mind, siis jääb meie vannituba-koridoris ikka tuli täiel võimsusel põlema ning ma pean voodist välja kobima, sest ma ei saa magada, kui pool mu tuba ka valge on (ukse alt tuleb päris palju valgust läbi). Heh ja eriti naljakas (tegelikult enam mitte!) on see, kuidas ta käsi peseb. Ta teeb seda umbes kümme korda päevas ja nii kummaliste valjude laksakatega ning rütmiliselt, et see häirib mitte ainult öösel, vaid ka päeval! Ja praegu ta näiteks räägib kellegagi telefonis ja kuulab samal ajal mingit telesaadet. Noh, ütleme nii, et siin korteris on kuulda ka vaiksemaid hääli, tema juttu võin lausa ümber jutustada. Aa ja siis kellelgi mu korterikaaslastest käib päevas umbes 10 korda äratuskell (päev läbi). Ja teate ju küll, kui enda äratusekella liiga palju kuulete ja see häirima hakkab ühel suvalisel hommikul, igatahes on mul tolle äratuskellaga ka juba nii, et ma ei tahaks seda kohe üldse enam kuulata. Aga ma ei tea, kellel see on ja miks (äkki tuletab näiteks ravimite võtmist meelde) ja seega võibolla olen praegu päris õel, aga mis teha, kui sulepatjadel kasvanud ja harjunud pigem veiste hüüdu või hiirte siblimist kuulma! Issand kui isekas!

Kevadootuses

Mari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga