Kantriameerika

Päris ausalt saabki homseks 9 päeva ühikas elatud ja 14 päeva Greensboros viibitud, seejuures telefonirakendus kodus oleva Kauri pildiga ütleb, et kodu on 110 päeva kaugusel. Mitte et mul oleks kole koduigatsus ja ma tahaksin kohe Eestisse, aga ma hakkasin seda rakendust kasutama vist (tegelikult ilmselgelt) pärast kihlumist ja lisaks sellele, et ta tuletab mulle midagi meeldivat meelde, annab see kuidagi taju, kui kiiresti aeg lippab. Sest tõesti, pulmadeni oli küll algul üle 200 päeva, aga nüüd on sellest juba möödas teab-kui-palju-päevi.

Tunne pärast esimest koolinädalat on küllalt meeldiv, tegevusi jätkub ja tuleb juurde, sest nüüd anti juba kodutöid ka ning esimene laboripäev masina taga on ka alles 22. jaanuaril ehk siis alles hakkab pihta. Samas olen leidnud omale küllalt mõnusa rütmi. Mulle päris meeldib meie ajavahe suund ja suurus, sest ma olen alati olnud õhtuti vaikuses õppija, üldse kõik loovamad (kirjutamine) ja mõtlemist vajavad tegevused tulevad mul õhtuti paremini välja, sest päeval on kuidagi raskem muudest mõtetest lahti öelda. Ja kuna minu õhtul teie magate, siis ongi mul see aeg enda jaoks. Samas hommikul on jälle nii hea ja lihtne ärgata, sest Eestist on nii palju teateid – sõnumeid, meile, uudiseid. Ja nii ma olengi hommikul ärganud, läinud trenni, tulnud tagasi tuppa ja vastanud meilidele-sõnumitele, läinud hommikusöögile ja siis juba päevatoimetuste kallale asunud. Seoses kiirete temperatuurimuutustega (järjestikustel päevadel +19, +3, -5) jäin ma küll natuke haigeks ja päris nii tubli ei ole olnud, et igal hommikul trennis käiksin. Haiguse tõttu läks natuke lörri ka mu 4 järjestikust vaba päeva, sest laupäevase väljasõidu ütlesin ise ära ja pühapäeval jäi haigeks ka mu laborikaaslane, kellega koos pidime minema. Aga mis siis ikka, tuleb ka järgmisi nädalavahetusi!

Ühikas

Postituse tunnuspildil on mu ühikas oma uhke peasissekäiguga. Siin all aga pilt ühika sisehoovist – tundub ju päris mõnus!? Ja tegelikult ongi, aga minu tuba lihtsalt sattus natuke nukra koha peale – see on sisehoovi-poolses küljes esimesel korrusel, kust paraku päike kordagi päeva jooksul sisse ei paista. Meil on küll nurgapealne korter, ehk köök-elutuba on suurem ja avaram kui enamus korteritel, kuid meie korterisse sisse astudes on mul tunne, nagu koopasse tuleks. Ilmselt mu ameeriklastest korterikaaslased pelgavad esimesel korrusel ruloosid avada ohutuse huvides, sest alati kui ma need lahti keeran ja lasen päikse elutuppa, on need varsti kinni tagasi.

Paar päeva tagasi käisin korrus kõrgemal teiste vahetusüliõpilaste korteris ja täitsa kohe ehmatasin sisse minnes, sest nende elutuba tundus nii hubane – rulood olid lausa eest ära tõmmatud (mitte lihtsalt lahti keeratud), seintele oli kaunistuseks pandud tuledekette ja oli näha, et selles toas elati. Hetk hiljem ma sain aga aru, et see tuba oli lihtsalt jõhkralt sassis ja just see tekitaski tunde, et selles toas elatakse. Siis mõistsin, et ehk mu puhtusearmastusele mõeldes on hoopis paremgi, et meie elutuba-köök ja vannitoakoridor on piinlikult tühjad ja kõledad – nii pole seal segadust!

Ühesõnaga korteris on meil viis magamistuba, elutuba-köök, vannituba-koridor, tualett ja dušinurk. See tähendab, et kraanikausse on meil 3, tualetti 1 ja dušši ka 1. Mul pole endiselt tulnud dušijärjekorras oodata, seega tundub, et meie päevaplaanid ja harjumused klapivad omavahel.

Paraku olen mina ikkagi ainus, kes nädala jooksul on esikut lehtedest puhastanud ja vannituba koristanud. Ma ei saa aru, kuidas omaenda vannitoas vetsupaberirullide sisud lihtsalt põrandale maha jäävad või ühedsamad nõud nädal otsa köögi kraanikausis seisavad. Õnneks kuna ma kodus süüa ei tee, siis mul õnnestub köögi kraani väga edukalt vältida.

Mu enda tuba on mulle aga väga koduseks saanud! Sain nädala sees kätte ka postri kohaliku Blue Ridge Mountain mägede vaatega. Ehkki koduste seinte pilditihedusele ei saa mu tuba ligilähedalegi, on samm ikkagi õiges suunas!

Oo, kui Ameerika

Toas panen lihtsamaid asju tehes omale kantrimuusika mängima. Sain inspiratsiooni reede õhtust, mil käisin rahvusvahelise seltskonnaga ühes väga ameerikalikus baaris. Mul jäi suu lahti, kui ma sisse astusin, sest kõik oli niiii western – vana sara USA lipu, puidust detailidega ja kõige tipuks nurgas bull-riding‘u pull. Kuni südaööni mängiti seal kantrimuusikat ning tantsupõrand oli line-tantsule valla. Oli näha, et kohal oli grupp asjatundjaid ja nad kordamööda lihtsalt hakkasi kavasid ette tantsima. Vahel nii keerukaid et no kohe kuidagi ei saanud hakkama, aga kui jälle paar lihtsamat vahele tuli, siis oli ühistantsimise tunne nii-nii lahe!

Kuna vabu päevi oli nii palju, siis läksime ka järgmisel õhtul välja. Esimene peatus oli arcade-baaris. Vot seal ma sain kultuurišoki! Suur saal täis kümneid mängukonsoole, millest umbes kolmandik olid relvamängud, kolmandik rallimängud ja ülejäänud kolmandik jagunesid kõiksuguste muude (Super Mario, pinball, tantsumängud jne) vahel. Ja see koht ei olnud täis reede õhtut veetvaid noori, vaid reede õhtut veetvaid peresid. Ma tean, et meil on ka sõpru, kes vahel mängivad, kuid ma olen täiesti kindel, et nad ei läheks oma paariaastaste lastega meelelahutuseks inimesi ekraanil tapma.

Võeh, aga homme juba positiivsemalt!

Mari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga