Autodemaa

Postituse tunnuspildil on mu armas õpihoone – Patricia A. Sullivani Science Building. Patricia A. Sullivan oli UNCG-s bioloogia professor ning ülikooli dekaan, kes 2009. aastal 69-aastasena vähki suri, kuid kellest kirjutatakse kui imelisest inimesest ja tugevast juhist. Kõik mu loengud ja ka labor asuvad just selles majas. Hoone on mu ühikaga võrreldes peaagu teisel pool linnakut, kuid see ongi tore – sunnib mind rohkem liikuma!

Campuse üldpilt

Üritan iga kord teile ka mitu pilti panna, aga campuse visualiseerimiseks panen siia ka kaardi. Kaardi peal on mu ühikas number 137 ning Science Building number 178. Jalutades kõige otsemaid teid pidi on nende vahe umbes 1,1 km ning tee peale jääb ka buffet-söökla hoone (number 22). Spordihoone on näiteks maja number 308, kuid kuna ühika ja spordihoone vahelt läheb raudtee läbi, siis sinna päris üle parkla ei saa joosta, nagu kaardi põhjal võiks öelda.

Kui ma enne siia tulemist seda kaarti vaatasin, siis tundus mulle linnak nii pisike ja nunnu, aga tegelikult on päris suur (koolis õpib umbes 20000 üliõpilast). Teiseks on see linnale avatud ala, ehk et suuremad teed on täiesti tavalised linnatänavad (jäävad kesklinna ja äärelinna vahelisele marsruudile) ja seega on seal päris suur liiklus. Liiklus on ka väiksematel tänavatel, sest paljudel kohalikel üliõpilastel on auto. Muuseas nad käivad autoga ka loengust loengusse, ehkki ühest õppehoonest teise saamine võtab ilmselt maksimaalselt 15 minutit ning tegelikult sõidab ümber linnaku ka buss, mis ongi mõeldud selleks, et õpilased teisele poole linnakut loengusse viia. Autoderohkuse tõttu on linnakus ka mitu parkimismaja ning ohtralt parklaid.

Tegelikult ma siiski arvan, et campus on väga nunnu – siin on ka mitu maalilist jalakäijate alleed ning nagu ka kaardilt aimata, on peaaegu kõik (vist ainult peale raamatukogu) hooned punasest tellisest, kusjuures eriti nunnud on väiksemad punased majakesed. Ma juba väga ootan, et puud ka lehte läheksid, siis saab linnak ilmselt veel värskema ja särtsakama ilme, ehkki praegu juba armun temasse iga päevaga natuke rohkem ära.

Mailroom

Kõlab küll uskumatult, aga kui Kaur Eestisse tagasi jõudis, siis ta ütles, et oli lennukis mõelnud, kui õudne tarbimisühiskond see Ameerika ikka on ja paar päeva hiljem ta isegi mokaotsast ütles, et tal on Ameerikast kopp ees natukeseks. Ja see on tõesti jõhker, kuidas ja mida nad tarbivad. Näiteks dekaani vastuvõtul rääkisid kaks Ameerika tüdrukut, kes olid just jõudnud tagasi Prantsumaalt Lyonist vahetussemestrilt, et üldiselt nad on kultuurišokis ja igatsevad Prantsusmaale tagasi, aga lõpuks ometi nad saavad süüa normaalset toitu. Kirjeldasid, kuidas nad seal olles ei saanud midagi süüa, sest kuskilt ei saanud toitu kaasa osta, friikartuleid, krõbekana ja burgereid ei olnud ja “suhkrujookidega on neil seal hoopis teine süsteem!”. Kusjuures nad olid kenad saledad tüdrukud ja ma ei liialdanud grammigi, ma peaaegu tsiteerisin! Seisin ja llihtsalt kuulasin suu lahti ja mõtlesin, et Prantsusmaal ei saa süüa!? Triinule palun kausitäis merekarpe, emmele või-croissant ja issile Hundiveini! Isegi see kummaline vorst pannkoogi sees, mis ma Elsul Rennes’i külas käies sain, oli parem kui siinne tänavatoit.

Ülikoolis on kõikide saadetiste kättesaamiseks mailroom – tellid paki, see saadetakse ülikooli mailroomi, saad selle kohta meili ja lähed pakile järele. Iga jumala kord (umbes 4 korda päevas), kui ma mailroomist mööda olen kõndinud ja see lahti on, on seal pikk järjekord.

Mainisin seda Kaurile ka loomulikult ja ta saatis mulle kohe Bell&Howelli video sellest, kuidas ilmselgelt peaks ülikoolilinnakutes olema pakiautomaat (kuigi minu meelest isegi robot). Video andmetel jõuab iga semestri esimesel 3-4 nädalal ülikooli päevas 600 pakki (see kindlasti sõltub ülikooli suuruses) ja see on täiesti reaalne, sest lisaks õppemaksule, mida üliõpilased siin maksma peavad, peavad nad omale ka õpikud ise ostma. Raamatupoed nii müüvad kui rendivad nii uusi kui vanu raamatuid, kuid nt ülikooli raamatupoes on mõne õpiku rent semestriks ikkagi umbes 70$. Ka vanemate klasside üliõpilased rendivad oma vanu õpikuid välja ning lisaks ostetakse neid muidugi ka Amazonist ja muudest e-kaubamajadest. Siin on küll suur raamatukoguhoone, kuid paraku neil vist ei ole piisavalt eksemplare õpikuid ning ma isegi ei ole veel aru saanud, kas sealt üldse kaasa laenutada saab.

Teised vahetusüliõpilased on öelnud, et neil läheb õppevahendite ostmine maksma 300–500$, ühel prantsuse tüdrukul koguni 600$. Seejuures peavad nad ostma ka teistsuguseid vidinaid, näiteks klikkeri, millega tunnis kiirteste läbi viiakse – tahvlile näidatakse küsimus, kõik oma klikkeris valivad õige vastusevariandi (õige nupu) ja vastuste statistika on kohe olemas. Ma olen kuulnud, et seda vist kasutatakse ka mõnes Tartu õppeaines. Samuti peavad nad ostma eraldi küsimustikupaberid testide tegemiseks, kus on sisuliselt lihtsalt vastusevariantide kastid – kõlab täiesti totralt. Minul on aga tõeliselt vedanud, sest saan võtta ainult kaks ainet ning saan ühe õppeaine õpiku oma uurimisrühma professorilt ning teise oma rühmakaaslaselt, jumal tänatud!

Kool

Teine põhjus, miks mul kooliga (ja väheste õpikutega) on vedanud, on õppetöö maht. Enamus vahetusüliõpilasi on bakatudengid ning nemad peavad võtma meie mõistes 24 EAP-d, magistrantidel on kohustuslik 18 EAP-d. Ma olin algul valinud 5 õppeainet (2×6 EAP + 3×2 EAP), kuid professoriga kohtudes soovitas ta mul kohe kaks praktikumi ära jätta – need andsid kumbki 2 EAP-d, kuid pidid seejuures olema väga töömahukad – praktikum niigi kestab kauem, lisaks protokollide vorpimine ning need ained olid ka bakalaureuseastme ained. Selle asemel pakkus ta, et mul on võimalik saada ainepunkte (kuni 12) ka tema juures tehtava teadustöö eest – see oli mu jaoks ideaalne võimalus, sest teadustööd tahtsin ma ju nagunii teha! Seega lõpuks registreerisin end ka viimaselt 2 EAP-selt ainelt maha, sest see tundus mu jaoks veidi liiga teemaväline ning punkte polnud mul ka vaja. Seega nüüd on mul 2 6 EAP-list õppeainet (Biochemistry II ja Instrumental Analysis) ning lisaks saan 6 EAP-d ka teadustöös osalemise eest. See aga tähendab, et mu tunniplaan on üsna vaba ja ma pean ennast ise hästi palju distsiplineerima. Mu loengud on E,K,R 10.00–10.50 ning E,K 17.30–18.45. Reedeti 14.30–16.30 on uurimisrühma seminar.

Seega 6 EAP-d saab siin 75 loenguminuti eest nädalas, õppenädalaid on kokku 14 ja pool. Kusjuures kodutöid antakse vist küllalt palju ning lisaks lõpueksamile on mõlemas aines 3 vaheeksamit. Tartus on meil loenguaega selle punktimahu kohta ikka rohkem ning tihtipeale on lõpueksam ainus eksam ning hinde mõjutaja. Seda, et süsteem on väga erinev, on ka teised öelnud. Näiteks mu austraallasest korterikaaslane oli lausa ehmatanud ja kuri, öeldes, et siin on nii teistmoodi loengud. Mina vana YFU kalana, kelle peamine moto oli “Miski pole teises riigis halvem, on lihtsalt teistmoodi!”, üritasin teda vaid lohutada, kuid ega ta aru veel ei saanud, et ta tuligi siia teistsugust kogemust hankima…

Kuna tulev esmaspäev on siin vaba päev (M. L. King holiday) ja mul pole teisipäeviti loenguid, siis tuleb mul kohe 4 järjestikust vaba päeva. Vaatasin juba lennu- ja rongipileteid, et mõnda veidi kaugemat paika avastada (oma linna jõuab ju ka nädalavahetuste 2 päevaga uudistada), kuid pole veel midagi leidnud. Bety, mu teadustöö juhendaja, pakkus esmaspäevaks välja ka matkama minemise, tal on auto ja koer – see oleks ju tore küll! Üleüldse öeldi meile juba enne USAsse kohalejõudmist, et peame omale leidma autoga sõbra, sest nii on lihtsalt kõige mõistlikum ringi liikuda ja see on täiesti tõsi. Täna näiteks jalutasin ülikoolilinnakust umbes 4 km kaugusele kaubanduskeskusesse ja poole tee peal sai lihtsalt ühel pool autodeed kõnnitee otsa. Valgusfoore oli ainult paaril ülikoolilinnaku ümbruse ristmikul, edasi pidin lihtsalt silmad kinni panema ja jooksma – kuidas muidu üle 4- ja 6-realiste autoteede saada?

Tagasi tulin läbi muinasjutumetsa. Nägime seda piirkonda juba Kauriga, aga kahjuks ei jõudnud sinna jalutama ja noh, ega seal kõnniteid polnudki. Aga igatahes on ühe linnajao tänavad kaunistatud jõulutuledest tehtud pallidega ja need on riputatud hajusalt suurte puude otsa. Ma ei ole tavaliselt üldse värviliste jõuluvalgustite pooldaja, kuid need “õhus rippuvad” valguskerad tegid need tänavad tõesti müstilisteks! Ükski pilt ega video ei suuda seda müstikat mitte kuidagi edasi anda, aga vaadake ikka ja kujutage ette, et teie silm näeb ümbrust palju laiemalt ja teravamalt!

Ava video siia klikates!

Mu jutt hakkab iga kord hoopis teises suunas jooksma ja seega jääb praegu veel nii palju kirjutamata, aga liiga palju korraga ka ei saa. Varsti jälle!

Rahulolevalt ja ootusärevalt

Mari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga